Hommik!
Et teie seas on palju neid, kes ei ole mu jagatud lasteaiatsitaatidele kõik need aastad kaasa elanud, postitan siia taustaks paar lugu, mis teiste (ja ka mõne täiesti uue loo) kõrval raamatusse lähevad:
#EV100 ja kogu haridussüsteemi auks püütud tsitaat:
Kaks viieaastast mängivad mängu, mille müratase asub minu jaoks veel piiripealselt aktsepteeritavas vahemikus. Üks neist viskab järsku asjad maha ja hüüab ärritunult:
„Oumaigaaaad, ma olen su peale juba allergiline - palun ära karju niimoodi! Sa tead ju küll, et kui kõrva karjuda, siis võib täitsa kurdiks jääda! Ja siis ma ei kuuleks enam enda emmet ega issit! Ja ma ei kuuleks ju siis ÕPETAJAT! Ja kõige hullem oleks see, et ma ei kuuleks isegi PRESIDENTI! PRESIDENTI PEAB KUULMA!!! PALUN ÄRA KARJU!!!“
Rühmas on paar sekundit haudvaikust, siis kostub laste seast ükskõikne hääl:
„Einoh, president räägib niikuinii kogu aeg sama juttu, aga kui sa õpetajat enam ei kuule, kuidas sa siis elus tead, mis söögiks on?“
---
Mina: „Ole hea, võta pisut vaiksemalt.“
Poiss, 4a: „Sorri, kallis, seda enam ei juhtu - sa ju tead, et ma armastan sind.“
---
Kaks 5-aastast poissi on tualettruumis ja arutavad läbi solina ja kabiiniseinte:
„Tead, sa oled mu elu filmi kõige tähtsam asi.“
„What?“
„Sa oled mu kaamera.“
„Nagu sulle tähtis või?“
„Mhmh.“
Reedene romantikainspiratsioon.
---
Mina näppu lõigates: „Täitsa p-… mhh… metsas…“
Poiss, 5a, kavalalt: „Sa tahtsid öelda „perses“, eks?“
Mina: „Ei... Ja isegi kui oleksin tahtnud, siis ei oleks öelnud, vaid olnud viisakas ja ainult mõelnud.“
Poiss: „Ise ütled alati, et mõte loeb. Õpetaja, selle mängu võitsin mina.“
Nad on kaugelt liiga võrdseteks vastasteks kasvanud. Kus on kõik mu kolmeaastased naiivitarid? Kuhu on jäänud mu jumalikkus?
Täitsa lõpp!
Mul oli suur ja uhke plaan, kuidas ma iga verstaposti järel jagan teiega vahepeal valminud illustratsioone ja annan igast möödunud sammust ülevaate, aga kuna esimene verstapost - 25% summast - jõudis väga ootamatult kätte ja teine - 50% summast - on ainult kümme tundi pärast projekti avalikustamist juba selja taga, ei ole ma jõudnud vahepealsel ajal endale isegi üht korralikku toidukorda veel valmistada, rääkimata siis raamatu sisulisest arendamisest.
Ma olen nii-nii-niiii üllatunud ja paksus, kohevas õnnemullis, et te päriselt selle raamatu üle samaväärses elevusastmes olete kui ma ise!
Proovin lihtsalt järgmise neljandiku saabudes tähelepanelikum olla - ma tõesti tahaks natuke oma suurt ja uhket plaani ka ellu viia. :)
Maani kummardus ja priske AITÄH teile!
Merka
Hooandja Blog
