Ühisrahastusplatvorm, kus head ideed leiavad toetuse

Tere, kallid hooandjad!

 Avaldasin 11. septembril singli "Koduteel". 

„Koduteel“ on singel peagi ilmuvalt Viivika autoriplaadilt. Album ilmub 16. oktoobril. Laulus teevad kaasa Risto Iljas klaveril, Peedu Kass kontrabassil ja Oliver Rõõmus trummidel. 

Laulu saab kuulata siit: 

3000€ on koos, oleme rõõmsad nagu konnakoor "Hundikese ja Karukese" raamatus. Veel 13 päeva on aega, et kogu summa kokku saada. Oleme tänulikud iga väiksemagi toetuse eest!

Hundike ja Karuke tõusevad tagajalgadele, sest üle poole toetusest on koos! Hurraa, aitäh teile!

Olge tuhandest tänatud, head hooandjad! Pea veerand toetusest on koos! Tänutäheks avaldame ühe loo raamatust.

PILT

Hundike ja Karuke kõndisid metsas ja mõtlesid: ei tea, kuhu võiks täna minna, ei tea, mida võiks täna teha. Metsateel oli maas üks münt. Hundike korjas selle üles ja ütles: „Kuule, äkki sõidame täna linna? Tahaksin muuseumisse minna.“ „Ei,“ ütles Karuke, „meil pole ju raha. Ja meil pole inimese riideid.“ „On küll,“ ütles Hundike ja näitas Karukesele münti. „Inimese riided on ka, tee ääres puujuurte all.“ „Olgu,“ vastas Karuke. Nad tõmbasid inimese riided selga ja läksid bussipeatusesse.

Buss tuli ja peatus. Hundike astus sisse ja ütles: „Palun kaks piletit.“ Ta andis juhile mündi. Juht vaatas münti ja ütles: „Selle raha eest küll piletit ei saa.“ Hundike vaatas juhti, see oli Metssiga. „Me istume üksteise süles,“ palus Hundike. „Mina istun Karukese süles. Siis istub Karuke minu süles.“ „Hea küll, minge tagumisse ritta,“ ütles Metssiga. Nad sõitsid linna ja läksid muuseumi juures bussist maha.

Muuseum oli lahti. Hundike ja Karuke tahtsid minna pilte vaatama, aga piletimüüja pidas nad kinni: „Kas teil piletid on?“ „Ei,“ vastas Hundike, „aga me tahame kindlasti pilte näha.“ „Kas te olete kunstnikud?“ küsis piletimüüja. „Jah,“ vastas Hundike, „tegelikult me elame metsas. Täna panime inimese riided selga ja tulime linna.“ „Hea küll,“ ütles müüja juba lahkemalt. „Eks minge vaadake klassikat. Näitus algab vasakul ja lõpeb paremal.“ Hundike läks nüüd vasakule, aga Karuke läks paremale.

Hundike vaatas kujusid. Seal oli palju inimeste päid, aga keha küljes ei olnud. Pead olid naljakad ja Hundike hakkas naerma. Siis nägi ta inimese keha, aga selle küljes polnud pead ega käsi. Muidu oli keha ilus. „Kes sa oled?“ küsis Hundike, aga kuju ei vastanud midagi, sest tal polnud ju suud. Hundike läks edasi. Ta nägi paljast inimest, kes hoidis kivi käes ja paistis olevat mures. Õla peal oli pikk rihm, millest ta teise käega kinni hoidis. Hundikesel hakkas hirm, ta jooksis teise saali ja nägi äkki ilusat hunti, kelle kõhu all kükitas kaks väikest poissi. Poisid hoidsid üksteisel käest kinni ja tahtsid emahundi tissidest piima juua. See oli väga lõbus ja Hundike hüüdis: „Hei, Karuke, tule siia! Ma tahan sulle midagi näidata!“ Aga Karuke ei kuulnud ja Hundike läks teda otsima.

Ta leidis Karukese ühest tagumisest saalist. Karuke seisis ja vaatas üksisilmi pilti, kus oli näha karumets. Ühe puu tüvi oli murdunud, seal ukerdas kaks karumõmmi, kolmas seisis püsti ja vaatas udu, kust paistis keegi just tulevat. Karumõmmide kõrval oli emme ja rääkis: „Tulge juba, kas te ei kuule, et Kolepüks tuleb siia? Võib-olla tahab ta teha karukesesuppi.“ Karuke ei saanud pildilt silmi ära. Hundike kutsus teda, aga Karuke ei kuulanud, vaid ütles: „See on ju karumetsa pilt! Me peame selle metsa tagasi viima.“ „Olgu, viime siis,“ nõustus Hundike, „aga kas sa ise kannad seda?“ Karuke võttis pildi seinalt maha, see oli päris raske, aga ta jaksas küll.

Nad läksid uksest välja, aga piletimüüja jooksis neile järele ja hüüdis: „Kuhu te selle pildi viite? Kas see on teie oma?“ „Jah,“ vastas Karuke, „me viime ta metsa tagasi. See on karumetsa pilt.“ „Oodake!“ hüüdis müüja, aga Karuke ei oodanud, vaid hakkas jooksma. Nad jooksid kiiresti metsa poole. Äkki keeras nurga tagant välja politseiauto ja peatus Karukese ees. „Jääge kohe seisma!“ hüüdis politseinik ja tuli autost välja. Ta vaatas pilti ja küsis: „Kas see pilt on muuseumist varastatud?“ „Ei,“ vastas Karuke. „See pilt on pärit karumetsast. Siin pildi peal on minu emme.“ „Ah nii,“ ütles politseinik. „Kas teie olete Hundike ja Karuke, kes igal pool käivad ja kõiksugu asju teevad?“ „Jah,“ vastas Karuke. „Hästi, ma uurin asja,“ ütles politseinik ja läks autosse tagasi. Hundike vaatas teda, see oli Mäger.

Nad jooksid edasi, kuni jõudsid linnast välja. Siis võtsid nad inimese riided seljast ja jooksid veel kiiremini. Oli juba hämar. Kui nad karumõmmi emme juurde jõudsid, oli pilt natuke räsitud, aga mets ja karud olid pildi peal selgesti näha. „Mõmm-mõmm,“ ütles emme, „mis see on? Kas te leidsite selle metsast?“ „Ei,“ vastas Karumõmm, „me käisime linnas ja läksime kunstimuuseumisse. Ma leidsin selle pildi muuseumist.“ „Oi,“ ütles emme, „siis see on ju muuseumi oma. Te peate selle homme tagasi viima. Pildi peal on karumets, aga meie metsas pole selle pildi jaoks ruumi.“ Siis läks karumõmm magama ja Hundike läks koju hundimetsa.

„Uouu,“ ütles issi, „kas te käisite täna jälle linnas?“ „Jah,“ vastas Hundike. „Me käisime kunstimuuseumis. Seal oli hundi kuju ja kaks väikest poissi. Karumõmm võttis kaasa metsa pildi.“ „Uouu-uou,“ ütles emme. „Metsa pilt metsas on nagu silma pilt silmas. Sa kas ei näe metsa või ei näe pilti. Aga olgu, nüüd on meil ikkagi aeg jahile minna.“ Ja nad läksid jahile.