Vahvas kevade ootuses jagan üht raamatu kõige armsamat hetke (sest on siiski valentinipäev) ja raamatu esimene eesmärk on saanud vahepeal täidetuks! Aitäh TEILE, sõbrad, lugejad ja toetajad!
Osmiku uks avanes taas, tuhkjas-hele peanupp ilmus uksele. Neiu-ohtu naisterahvas või oli see päris soohaldjas?Pikad juuksed olid metsikult sassis, täis sõlmi, heinu, sulgi ja seal leidus nii mõnigi pusa, mis võinuks pisemale linnule pesitsuskohaks sobida. Pruun villane rätt oli haldja ainus kehakate, mis teda lisaks juustele varjas.Soohaldja paljad jalad nühkisid külma õhu käes ennast üksteise vastu, juuksed varjasid vaevu paljast õlga, kui neiu ukse enda selja taga sulges, et soe hurtsikust välja ei pääseks. Mehe tõsisevõitu muutus hetkega, kui ta soohaldjat nägi. Nagu oleks tõusev päike mehe hinge valgusega täitnud. Kuid koidik surus halastamatult takka, esimesed valgusvihud puudutasid juba puude latvu. Mees sirutas haldja poole igatsevalt käe. Ta ületas sammuga neid lahutava vahemaa. Käsi silitas jõuliselt sassis haldjajuukseid, õrnusega neiu punakat põske, paljast õlga, räti serva, mis rinnakul kokku tõmmatud. Mees haaras rätiäärest ja tõstis neiu enda vastu kikivarvukile.„Ma tulen tagasi, ükskõik kui kaua selleks kulub,“ lubas mees soohaldjale ja andis talle kirglikult suud. Siis laskis ta vastumeelselt oma päikesest lahti. Süngus hiilis mehe ümber tagasi. Ta kõndis kuuri juurde, kus päästis valla ammu rahutuks muutunud hobuse ja kinnitas sadula. Koos ratsuga jalutasid nad kõrvuti tõusva päikese suunda, kuni jõudsid metsa veerele. Alles nüüd lubas ta endal tagasi vaadata.Lahkumine oli raske, käsi tõusis veel viimast korda ja soohaldja paljas käsi tõusis hurtsiku ukselt talle vastu. Siis kannustas mees hobust ja kadus metsa vahele. Soohaldjas astus paljajalu värisedes hurtsiku kõrval oleva aediku juurde, avas värava, vilistas natuke ja hõikas heledal häälel. Rõngas sabaga laiguline siga jooksis tagumikku vänderdades soohaldja juurde ja koos kadusid nad hurtsikusse sooja. Tärkav päikesevalgus aga jõudis puulatvadest maapinnani ja värvis selle kuldseks.
Pisar tuleb silma, et toetajaid on nii palju tekkinud - häid sõpru, kes tahavad aidata minu unistusel täituda kui ka inimesi, kes niisama soovivad raamatut lugeda või selle ilmumisele hoogu anda. SÜDAMEST TÄNAN! Ma nii väga soovin, et te tunneksite lugedes natukenegi sellest, mida tundsin kui raamatut kirja panin.
Lisan katkendi Rücksee rüütlimõisast ja maarahva veidrast väest.
Mitu põlve tagasi oli rajatud Rücksee rüütlimõis. Rapa Repene oli teadnud selle kohta lugusid pajatada. Tema juttudes tahtnud üks tähtis saks, ordu kiuste, oma voli siia rajada. Ja küll olnud riidu ja vaenu Paide piiskoppidega kisutud, saks lasknud sakside maalt ehitusmeistril siia tulla ning oli kivist mõisa enesele soovinud teha. Põhi laotigi valmis ja sai osad seinadki üles, aga siis rikkus sõda kõik ära ja uhke härra kärvas hoopis maha koledasse katku. Nõnda jäi mõis pooleli ja uus saks, kes selle enesele sai, tammemetsa laskis mõisa tarbeks maha võtta, sest tema tugevast puust enesele mõisa soovis. Tammed, mida saks sundis talupoegi maha raiduma, olid aga maarahva jaoks pühad olnud. Meestel olla silmad vees olnud, kui palke mõisa vedasid.
Repene teadis rääkida, et kes ahnusest on hiiemetsa puutund, selle peale sajatused tulevad. Sajatusesosinad olevat külas nõnda valjuks kasvanud, et osa tammesalust maarahvale alles jäeti. Külas levis jutt, et saks olla hakanud pelgama eelmisega juhtunut …
Kretile meeldis kuulata Rapa Repese jutte, olgugi et Repene ennast tihti kordas ja mõnikord päris segamini kõike ajas, vahel aga võttis ühes looga laulujoru üles. Rapa Repese juttudes oli maarahval oma vägi ja teinekord teodki, mis päriselus vist iial tõeks minna ei võinud. Repese juttudes ilmutas end ka see teine vägi. Silmale nähtamatu tugev tõmme, mida Krett ka enda naha all tundis. See vägi tuksus tammepuu koore all sügaval puu südames ning kostus maapõuest nagu südamelöögid Kreti rinnus, kui ta heinamaal lebas ja sõrmed külma mulda pistis. Vägi laulis mitmes keeles. Vahel hõljus see soo ääres, Repese hurtsiku juures udus, teinekord võnkus soojärve vaikses vees. Vahel laksutas linnu kujul tiibadeplaginana üle taeva ja sosistas tuuleiilina ohust enne, kui Krett jõudis seda märgatagi. Mõnikord kiirgas väge saagi järele hiiliva repese silmist, teinekord kajas seda hundikarja ahnetes ulgudes. Ja oli kordi, kui salapärane vägi vilksatas soovee peegelduses ka Kreti enese silmis.
Väga kaua hinges kasvanud unistus on järjest lähemal päris ilma lendamisele. Sookrati lugu on ikka väga pika tulemisega olnud, esimesed mõtted said kirja 2015! Südamest tänan kõiki, kes on panuse siia juba andnud!
Riputan huvi tekitamiseks ja niisama lugemiseks ka raamatu eessõna, sest minu teekond ajaloo ja loomingu radadel on tõesti pöörane olnud.
Hea lugeja,
olen kirjutanud käesolevat raamatut ainult ühe eesmärgiga - tõmmata sind pead ja südant pidi seiklema hämarasse aega, millest isegi ajaloolisi allikaid napib, koos seiklejatega, kelle vaatenurki pole siiani kirjanduses avatud.
Kus jooksevad minu raamatus loomingu ja ajaloo piirid? Ajalooline romaan ei tähenda teaduslikult dokumentaalset raamatut, see on pigem maagiline koht, kus kirjaniku kujutlusvõime ja tajutud ajalooline reaalsus kokku saavad. Leiad minu raamatust sündmuseid ja detaile, mis on päriselt juhtunud, mida olen uurinud ja uurimise käigus ka teistelt, targematelt nõu küsinud. Samal ajal olen mõningaid fakte teadlikult moonutanud ja täiendanud, lähtudes loogikast ja loomingulisest mõtlemisest. Niisuguse tegevuse eesmärgiks on olnud emotsionaalset pinget ja põnevust kruvida, ehk isegi külmavärinaid tekitada.
Loodan, et lugeja ei pane mulle pahaks, et Rücksee nimelist mõisa Kesk-Eestis ei asu, nagu pole olemas ka Rõokse nimelist küla. Sookrati ja Hendrick von Tisenhuseni loost ei leidu eesti rahvapärimuses ainsatki jälge. Eesti naisi: Sookratt Kretti, Rapa Repest, Tammetugeva Marretit, Kuusevaigu Irmat pole mainitud üheski 17. sajandi kroonikas, nõiaprotsessi dokumendis, rahvaluules ega kusagil mujal.
Tegelikult pole eriti palju teada, kuidas eestlased (eriti naised) 1625.aastal elasid. Ajad olid väga rasked, kogu Eesti aladel võis elada 17.sajandi alguses umbkaudu 100 000 inimest. 1558-1583 kestnud Liivi sõda oli juba varemetesse viinud paljud rajatised üle Eesti, sealhulgas raamatus mainitud Paide (Wittensteini) ordulinnuse, Kärkna (Falkena) kloostri, Tartu (Dorpati) Toomkiriku. Lisaks sõjale olid ka nälg ja katkuepideemia inimeste ridu harvendanud. Järgnesid Poola – Rootsi sõjad, mis laastasid maad ja võtsid inimelusid. Julge on kujutleda toimiva mõisa tegutsemist Kesk-Eesti kandis sellisel ajal, kuid raamatus on see vägagi olemas koos mõisa- ja külarahvaga.
Milline võis olla talurahva elu? Masendavalt raske? – Kindlasti, kuid inimesed elasid päev korraga endal hinge sees hoides nii hästi-halvasti kui nad oskasid, lootes kergema aja tulekut, olles täielikus teadmatuses tulevast ajast. Kuigi katoliiklus ja protestantlus võitlesid ülemvõimu pärast Eestimaal, lootis talupoeg ikka pigem oma jumalate peale. Kui söögi-joogipoolise ohverdamist hingedele ja hiitele võib arvata pigem tavaliseks eesti muinasusu osaks, siis raamatus kirjeldatud vereohver on minu lisandus – see sobis edasi andma eestlase ängi olemust, mis muuhulgas ka tänapäeva eestlast piinab.
17. sajandi algusest ei ole eriti säilinud murdekeelseid allikaid, mille põhjal saaks luua Kesk-Eestis päriselt kõneldud murdekeele ja kui ka seda teha saaks, ei saaks ükski tänapäeva lugeja sellest aru. 19-20. sajandil räägitavad murded erinevad 17. sajandi murdekeeltest juba rohkelt. Autorina jätsin endale vabaduse luua peale väljamõeldud kohtade, sündmuste ja tegelaste ka eesti murdekeel, mis ei kõlaks tänapäeva lugejale liialt võõrana, kuid annaks aimu teistsugusest kõlast, kõneleja iseloomust ja vanusest. Keel on tunnetuslikult kokku pandud erinevatest murde elementidest, lähtudes mõnikord sõnast ja selle tähendusest, vähem keeleteadusest ja kirjakeele reeglitest. Lisaks väljamõeldud eesti murdekeelele, leiab lugeja raamatust ka 17. sajandi alguseks hääbunud kura keele fragmendi. Seegi on looming, kokku seatud 16. sajandil kirja pandud kura ja läti segakeelsest meieisapalvest ning liivi keelest. Oletus kuradi ja kura sõnade samatähenduslikkuse üle muistsest ajast jäägu Sookratt Kreti mõttelõngaks, mida päris tõepähe võtta ei saa. Samamoodi pole teada täpsed kura keele hääbumise tagamaad, seegi on osaliselt ajalooallikatel põhinev väljamõeldis.
Ajaloolised isikud Jakob De la Gardie, Gustav Horn, Herman Wrangell, Matthias Forbuss esinevad raamatus kõrvalosades, ning nende roll on ajaloolist tausta avada või teeb nende tegevus võimalikuks peategelastega juhtuva. Ajalooliste isikute endi lugu selles raamatus ma pigem ei ava (va Jakob De la Gardie perekonna lugu, mis seletab miks üldse sõditakse Eestimaal), kuid eks oli ka minu raamatu eesmärk, anda rohkem sõna neile, kelle kohta ajalugu vaikib.
Põltsamaa (Oberpahleni) lossi vallutamise sündmuste käik on väljamõeldis, olgugi, et rahvapärimusest on kõlama jäänud jutt salakäigust, mis viis lossist Kuningamäele. Põltsamaa ja Tartu vallutati tegelikult erinevatel aastatel, kuid soovisin need paigutada dünaamilisemaks sündmuste arenguks 1625. aasta sooja aega. Tartu vallutamise sündmusi, linnatornide plaani ja tegevuste järgnevust proovisin kujutada võimalikult lähedasena teadaolevale. Koht, kus Rootsi legendaarsed väejuhid vaatavad pikksilmaga Tartu linna, on samuti väljamõeldis, olgugi et Galileo Galilei oli teleskoobi ja ühtlasi ka pikksilma tõepoolest loonud juba 1609. aastal.
Raamatus esineb mitmeid rahvaid ja keeli, sest Eestist jooksid läbi erinevate riikide piirid ja siin kõneldi erinevaid keeli, millest pärisori aru ei saanud. Lisaks Poola- Rootsi sõjatandrile, kuulus Saaremaa kuni 1645. aastani Taani võimu alla. Poolakad on küll raamatus Hendrick von Tisenhuseni sõjavaenlased, kuid nende toimepandud rüüstamised ja tapmised pole päris niisugusena ajalooallikates kirjas, rahvasuus rändasid need sündmused oma rada. Kuigi raamatus on palju rahvaid, puuduvad sealt täielikult venelased, sest nende tähtsus oli 1625. aastal Eestimaal peaaegu olematu.
Nüüd, kus olen selgitanud üht-teist ja kolmandat, soovin avatud meelega lugejale mõnusat kukkumist läbi aastate sadade ja maandumist Paide lähedal metsas….
Mariann Rückenberg
Aitäh kõigile, kes on juba jõudnud toetada Sookrati tulemist! Nii tore, et on huvi tekkinud ja loodan, et see jätkub võiduka lõpuni! Rõõmuks jagan teile ühte katkendit rabalaugaste vahelt: Rabajärve vesi oli suve tulles soojemaks muutunud ja Krett käis heal meelel ennast sinna kastmas. Peale toda mõisas käimist oli Krett sunnitud endale tunnistama, et saksa ravist oli käte jaoks palju kasu olnud: tulivesi oli küll põrgukibedana tundunud, nagu leeke oleks valatud haavadesse, kõik oli nõnda ära kõrvetatud, aga käed paranesid. Kuna keelatud oli rassida, polnud haavad enam uuesti verele läinud. Krett laksas käeseljaga endale vastu põske, kus kurinahk sääsk teda sõi. Putukaid oli soos palju, nende hammustusi leevendas üksnes rabavesi. Krett ei julgenud päeval kunagi vees käia, hirm, et mõni meesterahvas sattuks talle riieteta peale, oli liiga kohutav. Enne koitu või hämarikus meeldis talle kõige enam, siis oli oht väiksem. Kuid täna oli ta juba varahommikust peale loomade ja laste eest hoolitsenud, et Marret ja Repene saaks mõisa minna. Söögi valmistamine, ette vedamine ja kisa vaigistamine polnud kätele nii hull kui kündmine või niitmine, aga õhtuks oli Krett siiski üleni higine ja rokane. Hämarikus sai lõpuks riided põõsa alla jätta ja rabavee külma rüppe pugeda. Vesi viis valu, mustuse, jahutas meele ja tõrjus putukaid. Noodsinased olid praegusel ajal ikka tõeline nuhtlus. Talle olid antud veel mõned päevad Marreti laste hoidmiseks ja siis ootab saks teda mõisa, kus ta mära peab õpetama meeste häält ja sõna kuulama. Krett ei teadnud, miks see nõnda oli, aga kui ta märale mõtles, tundis ta poolehoidu ja mõistmist. Tundus kuidagi vale õpetada mära kuuletuma meestele, kes looma elu esimesel võimalusel põrguks teevad. Meeste sõnadest said alguse kõige hirmsamad teod, see oli Kretile omal nahal hästi selgeks saanud. Krett oligi ise nagu too mära – sõnakuulmatu ja tõrges, saks teda samamoodi vaatamas, ootamas, käskimas, sundimas, peks ja surm ähvardamas, kui ta mehe sõna ei kuula. Jah, Krett oli tõrges. Saks muutis ta iseäranis tõrksaks, kihutas teda nagu kiuste niisuguseks. Selili vees, vaatas Krett taevast lahkunud päikese roosakat kuma. Käed ja jalad välja sirutatud, hõljus ta vee kohal, juuksed laiali nagu vetevaimul. Krett polnud vetevaimu oma silmaga näinud, kuid iga laps Rõoksel teadis, et kui kaua laukasse vaadata, võisid kuulda sealt sügavusest kostvaid sosinaid. Krett ei kartnud vetevaime, nagu ta ei kartnud ka teisi looduses elavaid olendeid – nad tahtsid austust, tähelepanu ja hoidmist. Oli ainult üks olend, kes tahtis hävitada, tappa ja asjatut valu põhjustada – Krett teadis, kust kurjus tuleb – mehi kartis ta seepärast kõige enam.Uue saksa käsud ja ähvardused – viha pani Kreti silmad leegitsema, palged õhetama ja siis mõtles ta nondele imelikele hetkedele, kui saks tema silmadesse pikalt vaatas ja tema käsi hoidis. Krett vajutas pea kahetsusega vee alla ja hoidis hinge kinni. See on tema tee hukatusse, ainult nõnda annab ta saksale enese üle piirideta võimu. Üksnes Kreti heledad juuksed hõljusid nüüd vee kohal. Pea huugas mõtetest, kui ta pimedasse laukasse vajus...
Hooandja Blog
