Tere kõigile!
Kui projekti lõpuni on jäänud pool aega, siis pool hoogu ehk 50% on heade inimeste poolt sisse lükatud!
Lugege palun ka minu südamlikku taustalugu.
Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao
https://virumaateataja.postimees.ee/8241359/aga-olnu-ei-havi-sest-et-malu-ei-kao
Kuido Merits
3. mai 2025
Väike Kuido vanaisa Karli ja vanaema Lydiaga. Foto: Kuido Merits
Eks teadsin juba lapsena, et mu isapoolsed vanavanemad olid kunagi – «Eesti ajal» ja hiljemgi – olnud näitlejad ja lauljad, mis sellest, et mitte suured kuulsused ega esimese järgu tähed. Nad kandsid edasi kunagise Eesti vabariigi hingust ja vanu fotosid teatriinimestest oli poisikesel põnev silmitseda. Hiljem sain aru, et vanaisa jaoks tähendas elutööd just see etapp, kui ta Saksa okupatsiooni ajal Rakvere teatrit juhtis.
Ise ihkasin noorena saada näitlejaks või kirjanikuks – või miks mitte mõlemaks. Viimaks, paljude aastate möödudes, täituski üks neist salasoovidest. Kui elu tõi mind enam kui kolme aasta eest tööle ja elama Tapale, tundus paslik uuesti süveneda Rakvere teatri alguse aega ja ammustesse sündmustesse. Nimelt vajas nii-öelda kunstilist vormistamist vanaisast säilinud kirjalik materjal – milleks siis veel, kui mitte näidendiks? Sedapuhku.
Vana Karli mälestuste rajad
Kunagi kuuekümnendatel olid mu vanemad noored tudengid, sestap kasvasingi eelkooliealisena üles pigem vanaisa (edaspidi Karl) ja vanaema (edaspidi Lydia) juures Mustamäel. Mäletan ähmaselt, et kitsukesse korterisse mahtus rohkesti külalisi, enamasti vanemaid daame. Nende seas endised Estonia teatri näitlejad, nagu Albina Kausi, kes pälvis tähelepanu peaosade eest telefilmides «Ühe suve akvarellid» ja «Tädi Rose», või Meta Kodanipork, teatri operetiprimadonna ja Georg Otsa põhiline lavapartner. Ju siis perekondliku tausta ja koduste trükiste tõttu sai teatrilugu mulle varakult üsna tuttavaks, nii teadsin sedagi, kes oli Theodor Altermann. Kui võrratu näitleja Urmas Kibuspuu vaid 31-aastaselt suri, siis võrreldi tema kaotust just Altermanni, 20. sajandi alguse säravaima, heleda leegina põlenud lavatähe lahkumisega veelgi nooremas eas.
Karlile oli antud palju eluaastaid, pealegi nägi ta kaheksakümnesena välja nagu kuuekümnene – tal ei läinudki juuksed halliks ega langenud ära, näos polnud õieti kortsegi. Talle meeldis kõrges eas teha pikemaid jalutuskäike Nõmme ja Mustamäe mändide all, vahel vantsisin temaga kaasas, ehkki eelistasin poistega õues olla ja omi mänge mängida. Alles üheksakümnesena kurtis Karl, et konjakil pole nagu õiget maitset, selle asemel soovis šokolaadi nagu laps.
Tosin aastat nooremas Lydias pulbitses emotsionaalse kunstniku-esineja veri kuni viimase eluaastani. Ta võis vahel akna all seisatades ühtäkki hingestatult laulda mõne vene romansi või sellest, kuidas
«laev tõstis purjed üles öises fjordis/ja särasid veel tuled mustas vees./Üks väike tüdruk kaljul õie murdis,/kui ratta juurde asus roolimees». Meelde on jäänud tema vaimukas ja meisterlik etteaste, kus ta esitas aaria eri rahvustest naisi jäljendades – kord nagu itaallanna, siis venelanna, prantslanna või juuditar, tuues igaühe omapära elavalt esile.
Vististi seitsmekümnendate algul ei saanud Karl ilmselt muidu rahu, kui alustas oma mälestuste kirjapanekut, mõistagi käsitsi. Kui käsi ei kuulanud enam sõna, siis dikteeris Karl vanuigi teksti Lydiale, kes jätkas kirjapanekut. Millalgi lõi keegi selle käsikirja trükimasinal ümber ja kaks paksu köidet said kaante vahele. Üks eksemplar läks Eesti NSV Teatriühingule, teine jäi meie perele.
Usutavasti on peale minu Karli pikki ja kohati fragmentaarseid meenutusi põhjalikumalt lugenud vaid teatriteadlane Lea Tormis, kes andis kirja teel teada, et tervikuna ei ole see tekst avaldamiseks sobiv, ent pakub hinnalist täiendust Eesti teatriloo uurijatele. Nagu öeldud, Karl polnud ju nii suur nimi kui näiteks Ants Lauter, ehkki oli noorena Estonias «teine armastaja» oma eeskuju ja lavapartneri kõrval.
Mina aga mõistsin palju lugenud noorukina peatselt, et Karli kirjeldatud eluetapid annavad ainest kas novelliks, jutustuseks või isegi romaaniks. Paraku jõudsin ma teostuseni alles mitukümmend aastat hiljem. «Tsaari ulaan» ilmus aastal 2022 ega äratanud suuremat tähelepanu – tundus, et olin teosega vähemalt paarkümmend aastat hiljaks jäänud. Siiski pälvis romaan mõne aja pärast – minu ülimaks rõõmuks – Arved Viirlaiu nimelise kirjandusauhinna. Karl võinuks pojapojaga rahul olla, tundsin ma, tema talletatu elab edasi.
Unustuse hõlma vajunud teatrilugu
Karli elu raamatusse vormides huvitas mind eelkõige tema noorusaeg omaaegses Narvas, võrratus barokses linnas, kus tegutses mitmeid seltse ja kust võrsusid paljud tuntud lavajõud, aga eelkõige muidugi ratsakaardiväelasena tsaariarmees. Siiski annan Karlile raamatuveergudel sõna pikemaks monoloogiks – Karl ilmub «lavale» ja räägib oma elutööst Rakveres, millestki, mille üle ta võib uhke olla. Tõepoolest, Rakvere kutselise teatri alguse lugu – palgalise teatri sünd – peaks ju olema kultuurilooliselt huvitav teema, mis seni õieti käsitlemata.
«Juba Karl Meritsa kaptenitööst Rakvere teatrilaeval võiks paksu raamatu kirjutada ja Nobeli võita,» kirjutab Pealt Vaataja ja lisab: «Ilma Meritsata oleks Rakvere teater 85 aastat «Kapsapääd» ja «Kolme põrsakest» mängind. Mitte et neil midagi viga oleks, aga isegi surmamõistetu ihkab teinekord vaheldust.» («Rakvere teater – 85», «Pidupäev», Virumaa Teataja, 15. veebruar 2025). Seega sain kinnituse, et minu teemapüstitus – elustada ühe väikelinna teatri sünnilugu ning tuua lavale kaduvikumehed ja -naised – oli ikkagi õigustatud.
Me ei jäta lootust, et heade inimeste – hooandjate – toel näeb näidendiraamatuke ilmavalgust. Samas loodab iga näidendi autor oma tegelasi ju laval näha. Aga nagu ütleb dramaturg Siret Campbell, näidendite lugemisest võib saada samasuguse elamuse nagu klassikalistest kirjandusžanritest, ometi ei ole see väga populaarne. Aga kui leiame eest seni varju jäänud lood kunagiste Rakvere teatritegijate igapäevaelust, loomingulisest võitlusest ja ajaloolistest sündmustest? Need võiks kõnetada küll.
Sündis kutseline teater, mis jäigi kestma
Teatavasti avati Rakvere teatri valminud teatrihoone aktuse, kontserdi ja «pitsballiga» 24. veebruaril 1940. aastal. Kui Karl sai 1941. aasta lõpul kutse – millest ta ei soovinud keelduda – tulla Rakverre peanäitejuhiks ja direktoriks, tegutses linnas alles poolkutseline seltskondlik teater. Karli tööviis nõudis näitlejatelt otsekohe distsipliini: tekst pidi peas olema, pausid läbimõeldud ja äramängitud – see tekitas pahameelt ning mõned näitlejad alustasid mässu, kuni esinäitleja Toomas Viires aitas rahu sõlmida ja proovidega edasi minna.
Karl alustas lavastusega «Parvepoisid», kus ühendas näitemängu rohkete laulude ja tantsudega – sedasi saadi järjest kokku seitse täismaja, mis oli toona Rakveres ennekuulmatu edu. Teater kogus kiiresti publiku poolehoiu, kuna sellised lavastused nagu Eduard Vilde «Side» ja László Fodori komöödia «Küpsustunnistus» võeti samuti soojalt vastu.
Linnapea Oskar Kalmisto, teatri endine dramaturg, Karli hinnangul ülitore, haritud ja huumorimeelega mees, märkis uhkusega, et kui varem tuli saali rahvast meelitada – temagi eelistas pigem puhvetis aega veeta –, siis nüüd müüdi piletid tundidega läbi.
Karl võttis peagi eesmärgiks luua tõeline palgalise koosseisuga teater ja Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumis õnneks toetati ideed, vaatamata sellele, et nii mõnedki kohalikud näitlejatest seltskonnategelased arendasid vastutegevust. Igatahes sündis 1. augustil 1942 Rakvere kutseline teater. Märkigem, et Karl tõi mõistagi teatrisse abikaasa Lydia, kes loobus karjäärist Estonias, esines Rakveres esimest korda 2. septembril 1942 Tammsaare «Karini ja Indreku» lavastuses ja sai kiiresti publiku lemmikuks.
Niisiis toimis teater Saksa okupatsiooni ajal Rakveres üsnagi vabalt. Kuigi repertuaari püüti tsenseerida, suutis Karl suuniseid pehmendada ja näitlejatele tagada isegi parema palga, kui maksti paljudes teistes linnades. Ikkagi püüti teda laimuga kahjustada, levitades alusetuid kuuldusi tema väidetavast kommunismimeelsusest, ning leidus varjunime all esinev teatrikriitik, kes asus tükke maha tegema. Olukord muutus päris halvaks, kui parimad meesnäitlejad võeti mobilisatsiooni korras Saksa sõjaväkke, ja nii tuli peanäitejuhil paljude rollide puhul leida kiired asendused või etendused üldse ära jätta.
Siis aga surus Punaarmee sakslased taganema, rinne jõudis suvel ja sügisel Lääne-Virumaale. 1944. aasta septembris, Rakvere pommitamise ajal, asus Tallinnas asju ajanud Karl jalgsi Tapa kaudu koduteele. Teatrimaja oli õnneks alles, kuid uksed olid lahti murtud, aknad puruks löödud, ruumid prahti täis.
Kaduvikumehed ja -naised
Kui satun nüüd vahel Rakverre, teen asja ka teatrihoonesse ja seisatan teatri ees seisvate pronksi valatud kaduvikumeeste juures. Teater on kaduv ja habras kunst, mis kaob kohe pärast esitamist. Kunagistest lavastusest pole mingeid kaadreid ega näitlejate rollidest õieti fotosidki.
Mina aga näen vaimusilmas, kuidas proovi teevad mõned kaduvikumehed ja -naised, näiteks Ellen Grünfeldt, kes kandis Lydia Koidula soengut, kel olid tundeline hing ja tumeda varjundiga soe hääl ning kes kujutas endast head ja lootustandvat draamajõudu. Või kuidas nooruke näitlejatar, algul kommunistlikult meelestatud Veera Kala (kes osutus hiljem Karli päästjaks, hoiatades teda õigel ajal nõukogude võimu kavatsuste eest), jookseb puukingade klõbinal sakslaste vangistusest pääsenuna teatri poole. Samuti näen üsna selgelt, kuidas Karl tassib eemale teatrist leitud süütepommi ja sõneleb punaväelastega, et kaitsta seda hinnalist ja tähtsat teatrimaja, tema lavastuste, rõõmude ja kunstiliste püüdluste paika.
Olen teinud oma näidendiga kummarduse neile, kunagistele teatritegijatele, kelle jäljed pole ajas kummatigi lõplikult kadunud. Ilma nende ammuste alustajateta poleks ju siin ja praegu tänast teatrirahvast!? Olen põiminud päris inimesed ja sündmused nii mõnegi väljamõeldud stseeniga, et anda elu sellele, mis muidu kaoks olematusse. See on kutse peatuda hetkeks ja kaasa elada neile, kes kandsid teatrit edasi ka siis, kui aeg oli keeruline ja tulevik ebaselge, õieti päris tume. Nagu teadis öelda Alliksaar: «Aga mälu ei hävi, sest et olnu ei kao.»
Hooandja Blog
