Hei!
Olen luuletanud nii kaua, kui ennast mäletan. Minu sulest on ilmunud kaks luuleraamatut, "Õitsvate Pärnade Alleel" (2011) ja "Avali Aegadesse" (2012). Hooandja kaudu soovin välja anda oma kolmandat luuleraamatut" Veerekese Pääl", mille illustratsioonid teeb Aldo Roomere, hea käega kunstnik ja kaanefoto pärineb (nagu eelnevate kogumiikkude puhul) Pärnu fotograafi Eimar Kulli kogust.
"Veerekese Pääl" kõneleb eluäärtel kõndimisest. Teadagi on meil kõigil erinevaid hingeseisundeid ja luule on hetkelise hingeseisundi peegeldus. Sellesse kogumikku on koondatud minu luulemaailma romantilisem pool. Kirjutan äärest äärde. Vahel olen nagu laperdav leht sügistuules, vahel kõnnin kahel jalal. Vahel on hetki kus inimene ei adu kas talle on avatud Paradiisi- või Põrguvärav, ei tea kumbast uksest siseneda, siis ta kirjutab äraolevaid värsse. Nii on ka minuga juhtunud, kui olen mõne lähedase kaotanud või kui vaatan valusate silmadega haiget ühiskonda, kus valitseb ebavõrdsus. Valu on see mis tihtilugu haarab paberi ja pliiatsi järgi. Tihti ilmutavad luuletused mulle ennast öösiti, ajavad voodist välja ja haaravad sulepea.
Hooandjast kuulsin esmakordselt hea tuttava, kirjaniku ja stsenaristi Olavi Ruitlase käest ja see hakkas mulle meeldima, kuna meie riigil on kahjuks kirjarahva jaoks raha napilt, et neid toetada, nagu ka noorte perede tarvis.
Minu loomingus on ka palju sotsiaalset alatooni, kuna töötan sotsiaaltöötajana ja ühiskonna valupunktid on käega katsutavad. Elu ise on suur inspiratsiooniallikas, nii palju on temast maha kirjutada.
Feministlik ühiskond
äiu-ää äiu-ää
seisis ta äärelinnas
asuva kodu õuel
palkmajast kodu õuel
mida ümbritseb paekivist
aed ja õunapuuoksal
ripub esiisade ajast
nikerdatud häll milles
rahvariietes pereema
oma võsukest unele
äiutas
koduaias ilutseb vanast
hobusevankrist lillepeenar
ühes on karikakarde pääsu-
silmade ja rukkililledega
hobusevanker mille rattad
on riputatud majaräästa
külge milles vohavad
elupuu võrsed
vanad loorehad kitsukesel
peenralapil täidavad
hernekepi funktsioone
ja kuuriräästast ehivad
auklikud pajad
lillepotinäol
emme emme vaata tädi
katsub pulli kõhtu hüüatas
linnalaps märgates perenaist
aasal lehma lüpsmas
linnalaps kes oli loomi vaid
internetist näinud
*
vahel ma mõtlen et aeg
on armuline vaid neile kes
tunnevad ja tajuvad loodust
puutuvad varbaga maapinda
või neile kes aabitsatõed
reaalsuseks suudavad
kehtestada neile kes ei lõika
läbi juuri kodumaa pinnasest
vaid külvavad sinna uusi seemneid
vahel ma mõtlen et...
feministlik ühiskond sigitab
läbi virtuaalmaailma hübriide
robotinimesi eluvõõraid ja
lõhestunud isiksusi loomseid
olendeid kes ei tea isegi seda
et sitt on leivaisa
15.05.2013.a.
kanali
Armsad sõbrad lähedased ja sugulased, loodan teie toetusele!
Ette tänades Margit Peterson.
