AUTORI MÄRKUS:
See materjal sisaldab 50 % tõepäraseid fakte ja 50 % ilukirjandust. Milline osa vastab tõele ja milline mitte, selle üle otsustagu lugeja ise.
-----
SEE MEES ELAS MUSTA VALGEKS!
TEISED ELASID VALGET JUST MUSTAKS!
Ei?
Mulje!
Kõik on suhteline!
Päriselus tõusis ta fööniksina kuumast tuhast.
Valguses varjab end HEADUS, pimeduses KURJUS.
Küll aga unustatakse, et valgus loodi pimedusest. Alguses oli pimedus, siis lõi Jumal pimedusest valguse. Tühjusest loodi midagi, mis ergutas vaimuvalgust ja uue elu algust planeedil nimega Maa. Pimedus tegi nagu väikese jääpealse viguruisutamise, mis oli omamoodi esteetiline, kuid samas suure libastumisohuga sõit.
-----
PROLOOG
2011.
Detsember.
Kõikjal valitses jõulumeeleolu.
MA POLNUD NAIIVNE INIMENE.
Teadsin, mis teisel pool seina toimus. Vaenlane ei maganud! Valitsuse ja KAPO suhtekorraldusmasin töötas täistuuridel ja hakkis tükkideks minu nime ning mainet. Arvatavasti kihas kogu meedia minu loost. Mind lahati nagu dopingumolekuli: iga fragment minu elust eraldati ja vaadati pisidetailideni läbi, kõik minu lähedased ja tuttavad võeti ette, et neilt uurida, kes ma selline olen.
Selline oli elu, selline oli meedia!
Inimeste jaoks oli asi kohtumõistmises – nemad soovisid süüdlast näha ja neid valdas õnnetunne, et minusugune korrupant avastati. Nemad tahtsid verd ja tsirkust. Nende jaoks oli maailm must ja valge. Mina olin must, ehk siis kogu see halb, mis maailmas eksisteerib. KAPO ja peaminister olid head, sest nemad avastasid mind ja panid mu vangi. Loll rahvas ju ei saanud aru, et riik, kelle palgal olin, olidki peaminister ja KAPO – just nemad jagasid mulle tööülesandeid. Ja kummaline riik, kus see rumal rahvas elas, oli täpselt minu nägu. Mina olingi riik ja riik olin mina. Me olime üks. Koos.
Ainult rahvas oli midagi muud.
Järelikult, kui mina läheksin vangi, siis peaks terve riigi trellide taha panema. Aga siis poleks rumalal rahval enam kuskil elada. Jah, oleks ainult varjud ja riik. Varjude riik.
SPIOON PEAB KÕIGEGA ARVESTAMA.
Kui oled spioon, siis pead arvestama kõigega – ka vanglasse minekuga. Kuid ka seda peab meeles pidama, et alkohol, naised, ahnus ja muud madalad instinktid ning nõrkused võivad sind hävitada.
Mina tegin seda! Samuti arvestasin faktiga, et mind pole olemas alates hetkest, mil minust sai luuraja. Teadsin, et liigun ringi varjudemaailmas. Olin nagu hall värv, mis jääb oma üksluisuses märkamatuks, või kameeleon, kes muudab oma tooni vastavalt keskkonnale, kus ta parasjagu viibib.
Pidin massi sulanduma! Pidin olema tavaline!
----
1.
Pariis.
Teisipäev.
22. 03. 2011.
VAHEMÄRKUS!
„TE EI TEA MIDAGI!“
Nii ütlen kõigile neile, kes arvavad, et teavad seda lugu. Need inimesed on lugenud ajalehtedest ja kuulnud televisioonist sellest, kuidas ma nagu metsast tänavatele pääsenud metsik põder mööda linna ringi kappasin ja kõigilt raha välja pressisin. See on fassaad, mida on pressikonverentsidel valitsuse, KAPO ja prokuratuuri esindajad rääkinud. Uskuge, see oli jutt, mis oli juba suhtekorraldajate sõela läbinud – ilus muinasjutt, kus mina olin PAHA ja minu tabajad olid HEAD! See oli sama dramaatiline lugu nagu Hollywoodi kassahittides, kus head võitlevad halbadega ja lõpuks võidavad! Kuid see oli suur mull ja vale.
Öelge, miks peetakse pressikonverentse ja asjast räägitakse avalikult, kui aga ajakirjanikud hakkavad täpsustavaid küsimusi esitama, siis öeldakse: „Me ei saa rääkida, sest see on salastatud materjal.“
Kas see pole absurdne? Kui see oleks tõde, mida pressikonverentsidel räägitakse, siis rikuks ametiisikud riigisaladuse seadust ja peaks selle pärast trellide taga istuma.
Sellepärast ongi nii, et seda lugu teada, on vaja minna just üheksa kuud ajas tagasi ...
***
NIISIIS.
Ma kukkusin lõksu.
See juhtus nii kiiresti ja äkki.
Ootamatult. See sai alguse Pariisis. Viibisin seal konverentsil, kus koolitati Euroopa Liidu liikmesriikide luuretöötajaid. Tol saatuslikul teisipäeval, kui minu telefon helises, nautisin vaba pärastlõunat ja sõitsin just liftiga Eiffeli torni viimase korruse platvormile. Ilm polnud küll kõige parem: päike tuli ja kadus pilve taha, tuul vilistas teravalt kõrvades. Mulle helistas Smolõi, kes tõmbas mind sellesse suurde skeemi, mis ajas minu pea nii sassi, et kaotasin reaalsustaju ja lõpuks vajusin sohu, kust oli raske välja pääseda.
Helistamise hetkel ajas ta äriasju Londonis.
Teadsin, kus ta parasjagu viibis ja kuidas võidukalt silmapiirile vaatas. Mulle tulid kohe silme ette Londoni kesklinnas asuvad peegelklaasidega kõrghooned ja neist avanev vaade ülejäänud linnale. Eriti meenus mulle üks konkreetne korterelamu nimega The Pride (Uhkus), kus Smolõil meeldis peatuda. See umbes saja kolmekümne ruutmeetrine luksuskorter, mis paiknes hoone viiekümnendal korrusel, kuulus ühele tema Londonis pankurina töötavale tuttavale. Elamisel olid maast laeni aknad ja neist avanes linnale imeline vaade.
