Minu nimi on Üllar Luup. Minu lapsepõlveunistus oli saada kirjanikuks. Seepärast läksin Tartusse ajakirjandust õppima. Lootsin hästi palju kirjutada, sattusin aga teletööle.

Oma unistused tuleb siiski täita, varem või hiljem. "Jõuluvana Juhani päevaraamat" on minu esikraamat, mis on inspireeritud minu enam kui kolmekümneaastasest kogemusest Jõuluvanana. Uurisin raamatu tarvis ka jõulude ajalugu ning kombeid. Kirjanikuna võtsin voli kutsuda ellu Põdrakabja Kooli. Seal töötavad päkapikud aitavad vastata laste ikka ja jälle korduvatele küsimustele, miks, miks, miks…

Aga vaadake sisukorda:

• Alustuseks
• Põdrakabja Kool
• Jõuluvanaks kasvamine
• Kuidas Jõuluvana kinke jagama hakkas
• Kuidas jõuluvana põhjapõdrad ja saani sai
• Kuidas päkapikud Jõuluvanale appi tulid
• Kuidas Jõuluvana "keha laenama" hakkas
• Jõuluvana eluase
• Kui palju on Jõuluvanasid?
• Miks on Jõuluvanal vahel parukas ja valehabe?
• Jõuluvana vanus
• Kust Jõuluvana kingitused saab
• Kuidas Jõuluvana punase kuue sai
• Miks on Jõuluvana mõnikord isa, vanaisa või naabrionu moodi?
• Oo, soovid suured
• Miks Jõuluvana kõigi laste kodudes ei käi?
• Jõuluvanade olümpiamängud
• Jõuluvana suurim rõõm
• Lõpetuseks
   

Üks väike lõik raamatu esimesest peatükist:

"Järgmine!" Suure kirjutuslaua peal imetillukesel toolil istus mehike, kelle hääl kostus sadu kordi kõvemini, kui selliselt olendilt oodata võis. Hetkel pani just selle pisikese olevuse ja tema võimsa hääle vaheline vastuolu Juhanit kõige enam imestama. Isegi tema enda ootamatu ilmumine vanaaegsesse suurde jahilossi moodi majja, kus ta seisis mingis järjekorras koos teiste kohkunud ilmega meestega, hämmastas teda vähem. Unenägudes võib ju sattuda ükskõik kuhu. "Nimi?" päris väike mehike. "Juhan." Järjekord, milles ta seisis, oli jõudnud otsaga temani. "Selge, esimest aastat meil, lähed algajate koolitusele." "Mis koolitusele?" ei saanud Juhan aru.

"Nojah, ega seda enne tõmbamist kellelegi ei räägita," nentis mehike ja jätkas: "Mina olen Tortel, peapäkapikk ja sind tõmmati just Põdrakabja Kooli. Siin õpetatakse Jõuluvanasid." "Jõuluvanasid?! Aga ma ei ole ju mingi Jõuluvana!" "Praegu veel mitte, aga pärast koolitust küll." Juhan mõtles, et tal polegi nii tegelikkusele lähedast unenägu olnud, kuigi päkapikk ja hoone ise tundusid üsna muinasjutulised. Ta katsetas vana äraproovitud nippi – näpistas tugevasti oma kätt, et üles ärgata. Näpistust ta küll tundis, aga üles ei ärganud. "Ära näe vaeva," sõnas Tortel. "Esialgu arvavad kõik, et see on unenägu. Paari päeva pärast saad isegi aru, et kõik siin on tõsi." "Kui ma und ei näe, siis ei tohiks ma sindki märgata. Päkapikud on ju nähtamatud." "Päkapikud ei ole nähtamatud, meil on lihtsalt keelatud ennast näidata, sellel on vaks vahet," seletas Tortel lahkelt. Juhan juhatati pärast vastuvõttu tema magamistuppa, kus oli mitu aset. Peagi selgus, et tema klassis, kui seda nii võib nimetada, oli kokku seitse eestlast. Neist neli olid temast vanemad, aga oli kaks noorematki. Järgmisel päeval jagati neile kõigile kätte tunniplaanid. Seal olid: ühepõdrarakendiga sõit, hoburakendi ja saani kasutamine tänapäeval, Jõuluvana liiklusvahendi kaunistamine, laste kuulamine, jõululaulud ja luuletused, laste julgustamine, täpsusviske alad, jõutõstmine, kotivedu ja veel mitu kummalise nimega õppeainet. Midagi tuttavlikku oli ka – ajalugu. Aine täpne nimetus oli siiski Jõuluvanade ja -kommete ajalugu. "Aga kuhu siis põhjapõtradega lendamine jääb?" ironiseeris Juhan, kes oli ikka veel veendunud, et ta näeb und, kuigi too uni venis kahtlaselt pikaks. "Põdrarakendiga lendamine jääb alatiseks Peajõuluvana eesõiguseks," seletas Tortel, laskmata end Juhani torkavast märkusest segada.