Sirvilauad on maarahva ainus teadaolev oma ajaarvamisvahend. Kuigi sellesarnaseid kalendreid on kasutatud mujalgi Põhjalas, väljendab maarahva sirvikalender ikkagi kohalikku aja- ja loodustunnetust ning pärimust. Tosina jagu muistseid puusse lõigatud sirvilaudu hoitakse siiani tallel muuseumides. Nende põhjal on koostatud ka tänapäevane sirvikalender, mida tänavu antakse välja juba 42. korda. Sirvikalendrit e. Maavalla kalendrit annab välja Maavalla Koda.
Maavalla kalender 10233 (2020) on koostatud maarahva ajaloolise sirvi- ehk ruunikalendri eeskujul ja tutvustab meie põliseid pühi, kombeid ja tarkusi. Sirvikalender on trükitud väheldastele piklikele lehtedele, mille ühel küljel on iidsed ruunikirjad ja teisel küljel selgitav jutt.
Sirvikalendrisse on valitud pühad, mille põline tähendus ja/või kombestik on teada. Seejuures on eelistatud pühade maakeelseid nimetusi. Samuti on kasutatud maakeelseid kuunimetusi nagu südakuu, radokuu, urbekuu, mahlakuu, pärnakuu jt.
Lühikesed selgitused toovad pühadest esile peamise. Näiteks 21.-25.12 kestvate jõulude kohta ütlevad sirvid järgmist: Jõulud on maarahva aastavahetuspühad, mis kestavad pööripäevast uue aastani. Jõululaupäev (24.12.) on seejuures vana-aastaõhtu. Jõuluks puhastatakse hoolega kogu majapidamine ja valmistatakse rikkalikud piduroad. Leib ja liha peavad kogu pühadeaja laual olema. Öösel hoitakse tuli toas ja voodid hingede jaoks vabad. Uusaastaööl või hommikul puhta ja värske veega silmade pesemine annab tervist kogu aastaks. 25.12. on ajastaja päev ehk uusaasta. Mehed ja poisid käivad külas head uut aastat soovimas. Päev hakkab nüüd pikemaks minema.
Lisaks tavapärastele nädalapäevadele, tähtpäevadele ja neljale kuuveerandile saab ruunide abil määrata ka kuu pehmeid ja kõvasid aegu. Pehmete ning kõvade aegade abil saab kavandada oma tööd ja tegemised kõige soodsamale ajale.
Sirvikalendris kasutatakse ainulaadset ajaarvamist, mille kohaselt on järgmise aastaringi numbriks 10233. Maarahva ajaarvamise alguseks on võetud Billingeni läbimurre, mille tagajärjel hilisjääaegne Balti jääpaisjärv rajas endale väljapääsu ilmamerre. Lühikese aja jooksul langes praeguse Läänemere ümbruses veetase mitukümmend meetrit ja vee alt vabanes suur jagu Maavallast. Selle sündmuse paiku tekkis siinmail ka esimene inimasustus ja pandi alus meie rahva loole.
1988.aasta ajakirjas "Vikerkaar", nr 1, lk 49-54, kirjutas Kaido Kama pikema artikli nüüdisaegsete sirvilaudade saamisloost. Seda saab lugeda SIIT.
"Kalender on osa meie rahvuskultuurist. Kõne all olevat sirvilaudkalendrit tulekski võtta kui tagasihoidlikku katset avitada kaasa kultuuri järjepidevusele." -K.Kama
HOIAME SIIS KOOS OMA KULTUURI JÄRJEPIDEVUST!
