Tervisi Saaremaalt, kadaka ja merelõhnaliselt saarelt. Minu nimi on Rein Orn. Sünnilt tallinlane, aga pool sajandit oma elust olen veetnud siin saarel ja julgen arvata, et see on mu senise elu parem osa. Lisaks pensionipõlve pidamisele, tegutsen ka vabakutselise muusikuna ning pedagoogina.
Paar aastat tagasi valmis mul aga, enda jaokski üllatusena, kaheteistkümnest novellist koosnev kogumik pealkirjaga "Laev ei kuhugi". Tegemist on suuresti autobiograafilise taustaga pildikestega, mis hõlmavad ajavahemikku möödunud sajandi 50'ndatest aastatest kuni tänapäevani. Üks novell leidis avaldamist möödunud aastal ajakirja "Looming" juuni numbris, pealkirjaga "Testament".
Et saaksite aimu minu jutustamisoskusest ja valdavalt ka keelepruugist, toon järgnevalt ära lühikese katke novellist "1952", mis siinkohal tähistab aastaarvu. Aga palun. Tutvuge!
"Kas ma märkasin seda suuremat sorti tumedat furgoonautot sõidutee ääres, ma ei mäleta, aga kui sellest kõnniteel mööduma asusime, paiskus auto esiuks hooga pärani ning kellegi säärsaabastes jalad pöörasid end kabiini istmelt välja ja peagi kalpsas ka jalgade omanik ise neile järele. Meie kõigi kolme ehmatus oli nii suur, et ema lausa karjatas: "No-noh! No-noh! Mis asja see siis tähendab?!" Mida minuvanune poisiklutt sel hetkel aru sai või mõtles, kuid pahvak viina- ja paberossihaisulist õhku paiskus kabiinist välja samasuguse hooga kui end vastu auto külge toetava jalgadel veidralt nõtkuva mehe kogu. Seda märkasin küll, et rooli taga istus veel üks mees, kes pingsalt seda stseeni jälgis. Seljaga masinat toetav või pigemini masinast tuge otsiv mees kandis eest lahti nööbitud miilitsasinelit ning peas viltu vajunud vormimütsi. Pabeross mehe huulte vahel hõõgus kergelt ja ettesirutatud käega meie poole osutades avas ta suu; pabeross pudenes huulte vahelt rentslisse ning joodiku lällutaval, kuid üsna tugeval-räuskaval toonil kärkis ta ema suunas: "Sa kurradi kurat, mis asju sa Ross siin öösel Balti jaama juures ajad, ah? Ah käisite terve pesakonnaga oma litsist tütart rongi peale panemas, jah? Kurradi rahvavaenlase mõrd. Kes... kes, ma küsin, andis üldse loa sellel rahvavaenlase sigitisel meie suure kodumaa pealinna sõita? Sina ja su pesakond Ross peaksite olema murust madalamad ja orja kombel tööd rügama, aga mitte rongidega ringi sõitma ja veel kuhu – Moskvasse!?" Mees luksatas imelikult, otsekui oleks tahtnud oksendada."
Loodan, et midagi sai selgemaks. Ise arvan, et kogumik peaks huvi pakkuma eelkõige neile raamatusõpradele, kes otsivad meie suurte traditsioonidega kirjanduspõllul uusi ja tundmatuid tegijaid.
Tänan kõiki, kes saavad minu projekti toetada ning sellega minu esiklapse ilmale aidata. Kohtumiseni raamatulettide juures!
