Размещен 09.06.14
Nüüd on see läbi. Hooandmine.
99 hea hooga inimest, kes mullegi lahkelt müksu andsid.
123% ehk 2823 eurot. Heldelt.
Kui ma algul ei kujutanud mitte kui kuidagi ette, kuidas kogu see asi välja nägema hakkab, oli selline ebakindel ja kõhe olemine, siis nüüd on esimesel mittehooandmispäeval veidralt tühi tunne, midagi oleks nagu puudu ja näpud sügelevad iseenesest Hooandja lehte piiluma - et kas on muutusi...? Seal enam mitte. Küll aga raamatu-rindel, mis hetkel on kindlates kätes kujunduses, pildivalik on ka peaaegu lõpusirgel... ootamine on raske töö, aga samas tore ka. Eriti kui tead, et oodatu kindlasti valmib või tuleb või juhtub.
Olgu teil samasuguseid hetki. Selliseid, et oled peaaegu kohal/valmis ja tead, et see, mida sa teed, läheb natuke-paljuke korda veel vähemalt 99-le inimesele :)
m
Размещен 02.06.14
Ajalooline hetk sai kätte - Hooandjas täitus 101 protsenti ja keegi kolmest rännumehest-naisest oli see, kes viimse vajaliku müksu andis :) Aitäh! :)
77 inimest
2323 eurot
7 ööd ja 7 päeva jäänud veel
...ja mitu head inimest on küsinud, et mis nüüd saab, terve nädal on ju veel aega....ei saa muud kui et kes tahab, võib rahulikult veel hoogu anda, nõnnaviisi läheb lodjasõit pikemaks, koogikuhi kõrgemaks ja veelgi rohkem toredaid inimesi saab omavahel tuttavaks :) Annan esimesel võimalusel tähistamisajast teada.
PS raamat ise enam ühegi tähe võrra pikemaks ei lähe, üks kõik millise hoobi ka keegi ei annaks! :)
Siin kõik need 77, olgu teed ja tähed teiegi vastu helded:
http://www.hooandja.ee/projekt/kolm-aastat-kolmkummend-kolm-ehk-teekond-ongi-teelise-tasu#tab-3-tab
Äraütlemata rõõmus ja tänulik,
m :)
Размещен 30.05.14
Enam ei ole pääsu - kaht nädalatki pole täis, küll aga kohe-kohe vajalik summa...94 protsenti. Kahe nädalaga ehk pühapäevaks saab sada täis, olen täitsa kindel! :) ...ja siis on veel terve nädal varuks...
Katkend tänasest jutuajamisest trükikojaga, tegin nimelt eelluuret.
Tema: "Kas te mõtlete põskede all lakka?"
Mina: "....eee...mmm....vabandust, kas te räägite ikka raamatust või hoopis hobusest?"
(Selgus, et pehmete raamatukaante allapoole pööratavaid osi nimetatakse nõnda...mida kõike küll teada ei saa!)
Размещен 28.05.14
(ALLPOOL KATKEND RAAMATUST, MILLES TEEMAKS ABI KÜSIMINE...EELPOOLSE SISSEKANDE JÄTKUKS)
Abel Tasmani park on üks Lõunasaare kuulsamaid loodusparke Milford Soundi ja Fjordlandi kõrval. Ma ei saa üle sellest, kuidas nii väiksel maa-alal, nagu Uus-Meremaa iseenesest on, saab loodus olla igal pool täiesti isesugune. „Minu” mägedega võrreldes on siinne looduspark liivarannane, sisemaa pool aga lopsakalt metsik ja roheline. Kas ma ikka olen öelnud, et „Sõrmuste isanda” filmi mitu stseeni on filmitud just neil saartel, ja ka meie pargis? Filmimees Grant on meile sellest pikalt-laialt rääkinud. Viimasel ajal korraldatakse siia ainuüksi sellele raamatule ja filmile üles ehitatud turismireise.
Kuna mägimajakesed on juba üsna pruugitud võimalus, otsustasime magada mõne öö rannas – milleks muidu telki kaasas vedada! Mõni koht on rahvarohkem, mõni seevastu üksildane ja vaikne. Proovisime mõlemat varianti. Käin vahel ka üksi maadeavastusretkedel. Täna näiteks leidsin ühe kohaliku kalamehe, kes läks vahepeal koju lõunale ja andis seniks oma õnged mulle üle. Pärast sain töötasuks kaks kala, mille plaanisin ära küpsetada. Aga sellest hetkest, kui ma rõõmsalt kaladega meie randa jõudsin, läks elu veidi keerulisemaks, sest selgus, et põua tõttu oli kategooriline keeld rahvusparkides tuld teha. Meil oli seljakottides ainult lõkkel valmistatavat toidukraami. Nälga ei sureks, aga nii tobeda põhjuse pärast nagu söögipuudus varem ära minna või tühja kõhtu kannatada oleks ka narr.
Panime pead tööle. Üks mõte oli ujuda veidi kaugemale merele, kus üks lame kivi parasjagu veest välja ulatus, ja kivile lõke teha. Jäin pead murdma, kas see oleks ikka päris ohutu ja legaalne. Meretuul võib sädemed randa kanda ja … Siis tuli mul mõte paluda kohaliku kalamehe käest tulist vett, et saaksime kiirnuudleid teha ja päev oleks päästetud. Võtsingi kateloki näppu ja läksin veejahile, ning muidugi polnud kalamehe jaoks mingi probleem meid aidata. Asi lõppes sellega, et ta palus oma kalad endale tagasi ja kutsus meid hoopiski enda juurde õhtusöögile.
See algatas meie vahepeal sujuvalt suurenenud reisiseltskonnas abi küsimise ja vastuvõtmise teema. Väga huvitavaks läks. Mina olen loomu poolest teadagi kehv abiküsija ja vastuvõtja, aga reisimine on mind tublisti õpetanud. Miks küll on nii tihti teisi aidata palju lihtsam kui ise abivajaja olla? Kas meie kultuuriruumis on abi vastuvõtmise ja saamatuse vahel liiga otsene võrdusmärk? Hakkamasaamist väärtustatakse palju rohkem kui abitust, ehkki mõistlik abiküsimine ja abitus on täiesti erinevad asjad.
Meil oli tol õhtul koos eri rahvusest inimesi ja kõik jagasid sellel teemal oma mõtteid. Kokkuvõttes jäi ikkagi tunne, et just Euroopa naiste jaoks on abiküsimine äraütlemata keeruline ja mõnevõrra valehäbiga seotud. Ehk on see üks tegureid, mis soorollid tasakaalust välja kõigutab?
Jõudsin enda jaoks huvitava tulemuseni: ennast mitte aidata laskmine on puhas egoism. (Võib-olla teavad seda kõik teised inimesed maailmas juba ammu, aga minu jaoks oli see uus ja hämmastavalt lihtne avastus.) Eks ole ju tore tunne teistele kasulik olla? Kasvõi nii väikese asjaga nagu anda näljastele matkajatele kuuma vett. Kui ma küsisin tüdrukult, kelle seisukoht oli, et kohalikke ei tohiks mingi hinna eest häirida ega tüüdata (mis on põhimõtteliselt õige), kas tema ise annaks vett, kui keegi kenasti tema ukse taga paluks, siis vastas ta, et aga muidugi! Seepeale küsisin, et miks ta siis teisi inimesi endast ebasõbralikumaks peab, ja selle peale ta vist haavus veidike.
Niisiis: avastasin enda jaoks, et abiküsimine on tegelikult teisele inimesele võimaluse andmine tunda end hea ja abivalmina. Kui me end kunagi aidata ei lase, siis võtame teistelt ära positiivse emotsiooni saamise võimaluse ja see ongi egoistlik. (Võib-olla on see hoopiski minu salakaval seletus teiste inimeste ärakasutamisele, võta nüüd täpselt kinni!) Nii liikus meie vestlus keskööks kultuuriliste erinevusteni ja ma sain poolikuid mõtteid mitmeks mägedetunniks. Sellised erinevate inimeste kooslused kasvõi üheks ööks teevad elu rikkaks ja nauditavaks ning on reisimise üks paremaid pärisosi.
Размещен 28.05.14
Eilne päev läheb tõsiselt ajalukku - mu hull-armas klassivend andis sihukese hoo-hoobi, et poolest kogutud summast sai pea ühe hetkega kolmveerand... Jah, võiks ju tunda igasugu tundeid, alates süütundest ja muudest negatiivsetest tunnetest, mis korralikule keskmisele eestlasele sellistel puhkudel peale võivad tulla, aga...otsustasin olla rõõmus ja tänulik. Sest olengi :) Talle ja kõigile teistele. See on minu jaoks kujunenud uskumatult põnevaks mänguks - hommikul esimese ja õhtul viimase asjana (ja päeva jooksul muidugi ka miljon korda) vaadata, kuidas mu tulevasel raamatul läheb, avastada mõni armas tuttav-tundmatu nägu, mõelda sellele inimesele - kus ja millisel ajal elus me kokku oleme puutunud ning naeratada mõtte juures, et lodjasõidul loodetavasti kohtume ja see juhtub juba juunis ehk õige pea... :) Kui läheb ERITI hästi, siis reedel, 13. juunil. Hoidke see õhtupoolik igaks juhuks vabad, hooandjad! :)
Размещен 27.05.14
...ja esimene hoosaamis-nädal sai täis ning samal ajal müstilisel kombel ka pool hoogu! :) Aitäh Tuulile, mu lasteaia- ja koolikaaslasele, kes täna ekvaatorijoone aitas ületada :)
Kõigile teistele ka - 46 head inimest, kelle avastamine Hooandja lehelt on mu südame mitu kraadi soojemaks teinud ja suunurki kontrollimatult ülespoole sikutanud :)
Poolel teel hoo otsa,
m
Размещен 22.05.14
22.mai, neljapäev
Täiesti imeline hommik - 33 protsenti on kogutud, 30 hooandjat on sellesse oma panuse andnud. Pereliikmed, sõbrad, trenni-ja matkakaaslased, töökaaslased, kaasavabatahtlikud, endised õpilased ja suurim müstika - täitsa tundmatud inimesed.
Ma soovin, et teil kõigil oleks elus selliseid hommikuid - selliseid, mil tunned, et see, mida sa teed, läheb korda - mitte ainult sulle endale, vaid paljudele teistele ka. Ja et inimesed on ilusad ja head.
Päeva laul:
https://www.youtube.com/watch?v=akGbvvQUwt4
Размещен 20.05.14
Esmaspäev, 19.mai
Kolmas päev - selles on olnud hetki, mil olen olnud:
a) tõsiselt heldinud (oi, temal ja isegi temal ka nii ilusad ja ehedad emotsioonid MINU rõõmu üle!),
b) üllatunud (vaata vaid, vahepeal kaugeks jäänud inimene toetab mind sõna või mõtte või euroga, õigus jah, kohtusime ammuilma ja nii äraütlemata tore on tutvust värskendada),
c)endaga aus (see tehniliste vahendite abil suhtlemine ei ole mulle kunagi meeldinud, aga tuleb tunnistada, et sellel siiski on oma võlu...tunnistan, et olen langenud, loodetavasti ajutiselt )
Minu inimesed nagunii. Kolm toetuse teinud ehk siis esikoha omanikku - Piret, Kaie, Thea, hääd armsad endised kolleegid. Sõbrad - Pille, Kersti, Kristel. Mu kaasvabatahtlikud - Annika, Kristina, Kersti, Mariliis - luban pidulikult, et toetan olevikus ja tulevikus kõiki teie häid ideid ja jagugu teil neid heldelt! :)
Ja nüüd midagi eriti ilusat - inimesed, keda ma ei teagi, kes mind ei teagi, aga ikka toetavad! Võlus neid minu pääsukesepoos mägedes? Või väike armas näitleja-tigu videojupis? Ei tea. Tõesti ei tea. Aga olen liigutatud. Kohe päris korralikult.
...ja kümnendik on koos... :)
Размещен 20.05.14
Pühapäev, 18. mai, kiri sõpradele:
Pühapäevaõhtune saabumine - põlenud, puhanud-väsinud korraga ja kuidagi erilisel moel õnnelik ja rahulolev. Põhjus - seni kuni meie metsateid mõõtsime, on Hooandjas ennast ilmutanud minu tigusammul valmis saanud ja juunikuus ilmumas esimene ja viimane raamat - lubage tutvustada, siin ta on: (Hooandja link)
Selles on kaasa aidanud nii palju sõpru-tuttavaid-pereliikmeid, et tegelikult peaks kaane peal sada ja seitse nime olema...aga tõenäoliselt ei mahu, seega jagan siis parem rõõmu - seda mahub alati! :)
PS vaene väike tavaline tigu pidi videojupis viinamäetigu teesklema, aga mu meelest tuli see tal päris veenvalt välja! ;)
