Tere, armas Kiripuu sõber,
see juhtus umbes kümme aastat tagasi. Olin Austria mägedes külas ja matkamas ning ühel (ilmselt jumalikul) hetkel juhtus minuga midagi. Mõtted ja read hakkasid mu juurde riburada tulema ja sättisid end lüürilisse vormi. Aastatega neid muudkui kogunes ja kogunes, kuniks märkasin: ennäe!, sahtliserva ja läpakakaane vahelt idutab midagi. Siis jäi see salatabane taim sinna mõneks ajaks oma elu elama, aeg-ajalt ikka kastsin, näitasin päikest, hoidsin. Vahepeal kasvasin mina, ja kasvas ka tema. Kuniks mullu sügisel mõistsin, et sellest on sirgunud puu, KIRIPUU, mis peaks hakkama oma elu elama.
Olen kirjanduslikult ja ajakirjanduslikult aastaid aktiivne olnud, tõlkinud nii poeesiat kui filmitekste, aga Kiripuu on mu esikluulekogu. Niisiis on see midagi väga isiklikku. Ja samas on mul tunne, et Kiripuu read ei kuulu ainult mulle. Nad räägivad eneseotsinguist, hinge eest hooltkandmisest, juurte väekusest, maise ja jumaliku koostoimimisest palju universaalsemal tasandil kui vaid ühe hinge plaanis.
Oma loomult olen südameusklik. Usun, et südant, juuri ja intellekti ühendades saavutame püha kolmainsuse, mis aitab olla ühenduses nii olnu, oleva kui tulevaga. Rännata vikerkaartel, seigelda tähemetsas, juua jumalikust kaevust. Samas voolata eelnevate põlvkondade tarkusejões ja hoida oma paati maise ilma tuulte eest. Näha südamega seda, mis silmale on nähtamatu. Kuulda, mida ainult kõrvadega ei suuda kuulda.
See kõik kokku ongi KIRIPUU. Minu, ja nüüdsest ka Sinu, kui tuled ja hoogu annad. Ole täitsa ja anna ikka!
Kingitusedki on head, olgu nad read, road või puudutused, ikka südamest! :)
