Tere!
Mina olen Riina Eigi, erialalt sisekujundaja. Või nagu Hunt Kriimsilm, üheksa ametit ja seitse elu. Üht eelnevat elu elasingi Poolas, kus õppisin ära nii poola keele kui igatsuse Eesti järgi. Olen tegelenud ka tõlkimisega, raamatute kujundamisega, akvarellmaaliga, kalligraafiaga. Huvialasid on mul palju, viimatisteks näiteks aiandus ja mitte ammu lisandunud luuletamine. Inimene on huvitanud kogu aeg. Luuletama hakkasin tõesti võrdlemisi hilja, kui tundus, et enam muudmoodi ei oska väljendada oma tundeid ja mõtteid ja vait olla ka enam ei saanud.
Esimene kogu ilmus kaks aastat tagasi, pealkirjaga "Ma armastasin korstnapühkijat" ja sest ajast peale on sahtlisse siginenud juba märkimisväärne hulk uusi lugusid, mis lugejaid ootavad. Seega on käes aeg välja anda teine luulekogu, mida mõned teie seast juba pikisilmi ootavat. Selle üle on ainult suur heameel. Käesoleva kogu põhiteemaks on Eesti ja Euroopa, kuidas nad suhestuvad, millised tunded võivad inimesi vallata ja milline on see pilt praegu ja tulevikus. Päris ilma poliitikata ka läbi ei saa, selleks mõjutab see meid kõiki igapäevaselt liiga palju. Aga kogu pole sugugi ainult poliitikast. Paljud luuletused on kantud siirast murest me looduse, me Maa Ema pärast, selle pärast, kuidas me kohtleme oma planeedi teisi asukaid, kellega koos siin elame. Inimesest, kes on nii hea ja siis justkui ei hooli. See on meist endist, kes me tihti lähikasu nimel ohverdame õilsa idee või põlise metsatuka, kes me justkui pimedana kõnnime läbi elu ega mõista, miks on kõik nii nagu on.
Teie abiga, armsad hooandjad, loodan saada kogu trükiküpseks mai alguseks. Selleks on vaja see siiski saata korraks ka toimetaja käte vahelt läbi, et suuremad konarused silutud saaks, no ja kujunduse olen sel korral võtnud ise teha. Kaas tuleb seekord mitte must-valge, nagu eelmine oli, vaid kahepoolse värviga. Sisekaanel kasutan enda kunagi kalligraafiakursustel tehtud tilgatrüki fragmente. See kogu on väljast sinine ja formaadilt järgib täpselt esimest- kitsast ja piklikku kuju. Rahaga loodan täpselt välja tulla, sest kujunduse teen ise ja tasuma pean ainult toimetuse ja trükkimise eest.
Miks inimene peaks mu projekti toetama? Leian et praegusel suhteliselt pöördelisel, samas ka kodanikuaktiivsuse tärkamise ajal, kui nii Euroopa, Eesti kui ka rahvusriigi tulevik üldse on suhteliselt ähmased, on oluline salvestada erinevaid vaatenurki toimuvale. Ja neid ka rahvaga jagada. Olgu see siis minu vaatenurk.
Tegelikult on plaanis ka kolmas kogu. See aga tuleks hoopis intiimsem ja on kirjutatud justkui sina-vormis. Tööpealkirigi on "Jutuajamised...Sinuga" Kogu kaas tuleks valge ja sees kasutaksin palju oma kalligraafiat. Kokku olekski siis sini-must-valge triptühhon, minu kink Eestile.
