Minu seest soovib ilmavalgust näha üks raamat, mis on kirjutatud küll täiesti tavalisel läpakal, kuid klahve on vajutanud varbad. Olen juba kaks korda kirjutamisega algust teinud, aga kaks korda on arvutiga koos raamatu käsikiri õhku lennanud. Sel kolmandal korral kavatsen igal juhul alustatu lõpule viia. Seda loodab ka MTÜ TM Loovus.
Raamat kajastab ühe naise mõtteid ja tundeid, kellel on juhtumisi erivajadused – nagu tal on juhtumisi sinised silmad, ja kes on juhtumisi minu enda moodi.
Usun, et annan oma mõtete ja tunnetega, mis saavad ausalt paberile pandud, julgustust nii mõnelegi inimesele, kes seda vajab. Või ka lihtsalt avardan nii mõnegi lugeja silmaringi.
Mul on seni ilmunud üks päris oma raamat - "Ärge lööge mind enam" (2001), aga uues raamatus jagan oma mõtteid küpsema, parimates aastates, õnnelikuma naisena.
Me kõik oleme erilised, ja igaühel meist on oma erivajadused, samuti on meil kõigil tõusud ja mõõnad, mille peame läbi tegema. Tihtipeale mõtleme ainult füüsilise poole peale – sellele, millest oleme ilma jäänud. Me ei julge vaadata enda sisse ja teada saada, et meil on tohutult palju alles jäänud. Kui käsi ei ole, on võibolla jalad, mis on käte asemel. Millega saab näiteks kohvi teha ja maalida. Kindlasti on alles jäänud tunne, et oled inimene, naine, kellel on oma väärtus ja avar maailmapilt, ning kes teab, et kõike head on tegelikult väga raske alles hoida, ja kes ikkagi ei anna alla, sest siis oleks temaga lõpp. Nii kerge oleks olla naine, kes annab alla. Usun ja loodan, et mina selline naine ei ole. Ma ei oska alla anda lihtsalt või õigemini, mul pole aega mõelda sellele, kuidas peaksin alla andma. Elada ja ületada takistuste piirid on vahva. Takistused on ületamiseks.
Kõike ja kõiki saab armastada mitut moodi.
Tõenäoliselt ei sünniks seda raamatut, kui mul poleks olnud 20 aastat isikliku abistaja teenust ja häid isiklikke abistajaid füüsiliselt abistamas, et saaksin hakata sügavast kurvast põhjast tähtede poole ronima. Ja nii ma soovingi raamatu esitluse korraldada 13.juulil 2019 Kastre vallas Kurepalus, "Priiuse" seltsimajas, Isiklike abistajate ehk Kuldvõtmekese päeval, mis on pühendatud minu elu ühele kõige olulisemale tähtpäevale – 20 aastat isikliku abistaja teenust (IAT-d).
Raamatu kirjutamise ja väljaandmisega kaasnevad kulutused. Seepärast palun teil toetada raamatu ilmumist. Kindlasti panustan ka omalt poolt, et kõik väga hästi õnnestuks. Kõiki toetajad ja raamatu sünnile kaasaaitajaid tänan südamest nimeliselt oma kodulehel/blogis http://www.tiiajarvpold.ee/ ja lisaks kingitused.
Raamat ilmub nii eesti kui inglise keeles, kuna soovin selle loetavaks teha ka tuttavatele välismaal.
Ja veel – palusin paaril minu inimesel öelda, miks peaksin ikkagi selle raamatu kirjutama.
Kaupo Saue, sõber, kolleeg ja psühholoog:
"Kes siis veel, kui mitte Tiia, oskab julgustada inimesi oma unistuste poole liikuma. Kunas siis veel, kui mitte praegu, kus Tiial on kuhjaga kogemusi jagada. Tiial on suur potentsiaal olla eeskujuks, et väga palju, mis tundub võimatu, on tegelilkult võimalik. Seda sõnumit koos isiklike lugudega vajavad mitte vaid erivjadustega inimesed, vaid kõik, kes kõiguvad eneseusu ja uskmatuse piiril."
Maarja Kaplinski, pool elust olnud sõbranna:
"Peaksid raamatu kirjutama, kuna sul on midagi öelda, kogemusi, mida jagada."
Piret Saar, kauaaegne naabrinaine ja sõbranna, kes proovis minu isikliku abistaja töögi ära:
"Tiiakene ... aga ma küsiksin sinult, miks sa ei peaks raamatut kirjutama? Esimene ja peamine põhjus, miks sa peaksid seda tegema: see sinu jalgadega loodud maailm sinu ümber ja sinu sees on nii värvikirev - mannavahulisest heleroosast salapärase tumemustani. Teine põhjus: tahad või mitte, mis siis, et sul on abistajate käed ... vaatad sina oma maailmas ringi ja toimetad jalgadega. See maailm on teistmoodi - eriline ja põnev. Meie, tavainimesed, võtame kõike toimuvat iseenestmõistetavalt. Aga mulle meeldib see, et SINA oled ennast teinud ja teed mõistetavaks. Ja vot see sinu põnev "jalamaailm" , mis on läbi surutud tänu sinu kangekaelsusele, on igati kirjutamist väärt. Mul on hea meel, et sinus on seda positiivset jonnakust ja kangekaelsust. Aga kõige hämmastavam sinu juures, millest võiksid kirjutada, on see, et sinuga suheldes muutub sinu erivajadus ja ratastool märkamatuks. VOT SEE ON MÜSTIKA - kuidas sa seda teed, ma ei tea ..."
