Head hooandjad!
Soovime teie abiga trükivalmis seada ja välja anda Juhani Püttsepa raamatu „Alam-Pedja lood”. 200-leheküljeline raamat sisaldab aastail 2001–2015 Juhani poolt kirja pandud kaheteistkümne Emajõe-äärse põliselaniku lugusid. Oma elust metsades, rabades ja jõeluhtadel 20. sajandil jutustavad parvemehed Kristjan Kivi ja Elmar Peedo, metsavahid Valdur Kuiv, Hugo Pekk, Hillar Põldaas, endised metsavennad Oskar Järve, Linda Reinhold ja Gerda Reinhold, kalurid Vello Ilves, Erich Kõlu ja Kaarel Pensa, mesinik Ella Utsal. Raamat jõuab hooandjateni hiljemalt märtsi lõpuks: kas otse kätte toimetatuna või pakiga.
Aituma!
Katkend raamatust „Alam-Pedja lood“
Jutustab Gerda Reinhold, Kariste metsavenna naine
1952. aastal, kui Linda, Edgar ja Leo kolisid eraldi ja Teodor üksipäini Kariste metsa jäi, otsustasin, et lähen talle seltsiks. Teodor uskus raudkindlalt, et midagi peab tulema, nende kommunistidega ta ei klappinud. Keegi ei arvanud aga, et nii kaua metsas tuleb olla. Siis Teodor ikka ütles, et katsume veel pisut aega venitada.
Uue metsaonni ehitamine oli Teodori idee, ta veeretas jämedamad palgid peenematest lattidest roobastel kohale. See oli soine koht. Ümber maja oli kaevatud kraav, et vesi sisse ei tuleks.
Majas tantsimiseks ruumi ei olnud, aga seal oli ikka väga hea elada. Tuba oli soe, valgust oli, majal oli aken ja ukse sees oli ka aken. Olin telgedel teinud meile suure sinisekirju vatiteki. Hundinuiadest madrats oli meil külje all.
Puuriit oli maja juures. Kelder oli, seal hoidsime kartuleid, juurvilja. WC oli ilma veeta, kahe puu vahel latt ja auk. Väga mõnus oli istuda, kuulata, kui kägu kukkus.
Uksest sisse minna, paremat kätt oli pliit. Panime telliskivid pliidiraua peale, need hoidsid sooja. Kui Teodor käis viljaraksus, siis tegime pliidiahjus leiba. Rukki jahvatasime ära kohviveskiga. Mina olin linnalaps, aga Jaasil, Linda juures olin ma õppinud leiba tegema, küünarnukini taina sees, see oli hea kogemus. Jõuluks tegin saia, tõin peenemat jahu linnast. Jõulupuud toas ei olnud, puud olid ümberringi.
Metsas oli täitsa hea elada. Metsas läks päev nii sama ära. Hirmu ei tundnudki, ei osanudki karta.
Oktoobripühadel peeti kindlasti jahti, siis kommunistid pidutsesid. Olin jahil ainult koera eest. Mehed ajasid, mina nägin, põder tuleb. Mida teha? Hakkasin koera moodi haukuma. Põder läks tagasi, mehed said ta kätte. Linda oli ka kange koos meestega laskma, jahti pidama. Mäletan, et ükskord saime korraga kolm põtra kätte.
Meie viimane elamine oli Linda perega päris lähestikku, aga kui tuli talv, siis polnud suurt liikumist ega külaskäimist. Tol hommikul, märtsis 1955, kuulasin parajasti Ameerika Häält. Meil oli kõrvaklappidega raadio.
Väljas oli juba valge. Teodor läks ukse juurde ja kõik, mis ta ütles, oli: «Käes!» Läbi ukseakna oli ta piirajaid näinud.
Kui NKVD-mees siis koeraga sisse kargas ja meie toiduriiulile vaatas, vandus ta: «Kurat, neil on suhkrut, neil on kõiki asju siin. Ja meil ei ole midagi.» Meil oli riiulil tõesti suhkrut ja kuivaineid.
Kui tegi keldriukse lahti, siis läks tääk ees. Küsiti: «Miks teile nii palju püsse? Kust te nad saite?» Teodor ütles: «Leidsin.» Lapsena oli Teodorile öeldud, et pool elu ta õpib ja pool elu on ta vangis. 25 aastat oli vangis, käisin teda Mordvas vaatamas. Ei jäänud Teodor Nõukogude Liidule nii-öelda võlgu mitte ühtki päeva, selles osas oli ta täpne. 2. märtsil 1955 võeti kinni, 3. märtsil 1980 sai vabaks.
