Armas Hooandja!
Teie toetava hooga soovin oma esimese trükise 2017 detsembrikuuks välja anda.
See siidilindiga karbike jäi pikaks ajaks avamata, sest teadsin, et see tooks mulle palju muret, pisaraid ja hirmu. Ma ei tahtnud seda kõike uuesti läbi elada. Nüüd, kui olen 74-aastane pensionär ning minu lapsed ja lapselapsedki on juba suured, tundsin tungivat soovi karbike avada ja mälestused uuesti läbi käia. Järgnevate ümberkirjutatud kirjade, meenutuste ja mälestuste abil püüan edasi anda kujutluspildi ajajärgust, kus kellelgi ei olnud sõnaõigust.
Möödunud aasta jooksul olen tegelenud vaid kirjade ümberkirjutamise ja raamatu kokkupanemisega. Olen lastelaste ja heade inimeste abiga jõudnud nii kaugele, et kirjad on sisse trükitud ning ootavad lõplikku viimistlust, värsket värvitrükki ja kena kohta teie raamaturiiulis. Minu südamesoov on avaldada teos 2017. aasta lõpus. Sellise raamatu tootmine ei ole aga odav. Seega palume teilt, kallid inimesed, abi, et see teos lugejateni tuua – just nii nagu minu ema oma vaimusilmas ette kujutas.
„Küll ükskord kirjutatakse pakse raamatuid sellest, mis inimestega on tehtud.“ Nii lootis minu ema, kes sellest põrgukatlast ise läbi käis ning 1956. aastal viimaks sunnitöölaagrist vabanes. Ta soovis, et inimeste kogetud raskuseid ja valu kajastataks kunagi mahukates raamatutes.
Tean, et minu ema saatust on jaganud paljude vanavanemad ja lähedased, ja nii mõnedki neist ei jõudnud enam koju. Loodan, et suudan raamatuga anda vanemale põlvkonnale võimaluse meenutada kadunud aastakümneid ning tõsta eri vanuses inimeste teadlikkust elust ja raskustest Kasahstani sunnitöölaagrites aastatel 1940–1956.
Me ei saa üle ega ümber asjaolust, et see oli osa meie maa ja rahva ajaloost. See on küll valus ja piinarikas, aga ajalugu muuta ei saa. Ma ei arva, et rusuvatest sündmustest tuleb mööda vaadata ja neid võimalikult vähe meenutada – vastupidi, nende inimeste vastupanuvõime ja meie rahva moraalne säilimine nii rasketes tingimustes väärib kahtlemata mäletamist.
Vangilaagrites piinles tuhandeid igas vanuses ja igast rahvusest inimesi, keda koheldi nagu kodutuid loomi. Näljane loom leiab ikka mõne toidupala, aga inimene, keda ümbritsevad trellid, traataed ja püssimehed, on hullemas olukorras. Ning kui talle, „kodumaa reeturile“, on karistuseks määratud 25 aastat, on end inimesena tunda pea võimatu. Lihtne oli inimesi süüdi mõista, veelgi lihtsam oli neil süüd leida! Venemaa suured stepid vajasid „tööloomi“ ja nendest puudust ei tulnud.
Olin kõigest 11-kuune, kui suri minu isa, ning kolmeaastane, kui Vene okupatsioon määras emale 25 aastat sunnitööd Kasahstani vangilaagris. Isegi kuus aastat peale ema vangistamist ei teadnud me veel, kas ta üldse eluski on. Kirjavahetus algas peale Stalini surma 1954. aastal, kui saime emalt esimese venekeelse kirja. See andis lootust teda veel kunagi näha. Ema oli saatnud mitu kirja, aga meieni need ei olnud jõudnud. Algul tohtis ta kirjutada ainult kaks kirja aastas, hiljem kaks kirja kuus. Kõik kirjad läbisid range kontrolli.
Raamatus kirjeldan kaheksat aastat, mil olin oma emast ja emaarmastusest ilma jäetud. Räägin oma pere raskest saatusest, ema vangikaaslaste läbielamistest, mis kirjadest välja jäid, ning enda lapsepõlvest ema ja isata. Raamatus saab näha ka vangide luulet, joonistusi ja illustratsioone, mis annavad sissevaate vangilaagri elukorraldusse ja teostamatutesse unistustesse. Kirjade saatmiseks kasutati igat viimsetki paberitükikest.
Tegelikkusest – piinamistest, näljutamistest ja hukkamistest, mida kirjades mainida ei tohtinud – saime teada alles siis, kui ema 1956. aasta lõpus vabanes. Vabastamisel öeldi emale vaid: „Väike eksitus!“ Emaga saime peale tema vabanemist koos veeta vaid kaks aastat, mida pean oma elu üheks kaunimaks ajaks.
Inimesed, kelle side koduga katkes, kaotasid vangilaagris elu mõtte ja paljud neist jäidki võõrale maale. Minu emal oli aga väga sügav elu mõte ja kuigi ta tervis jäi kehvaks, tuli ta ise ikkagi tagasi. Siis suutis ta anda mulle kõik, millest lapsena ilma olin jäänud – emaarmastuse! Palju oleksin võinud emalt õppida käsitööd, näiteks õmblusnõelaga pitsi tegemist, mida oskasid vähesed. Tema oli seda vanglas õppinud ühelt ukrainlaselt. Tunnen, et palju küsimusi tema enese elu, isa ja venna kohta jäi küsimata, nüüd aga on juba hilja. Meie aeg koos jäi lühikeseks.
Raamatu eesmärk on tõsta inimeste teadlikkust raamatus kirjeldatud aastate (1940–1956) raskusest. Tekstid annavad võimaluse tutvuda tolle aja inimeste, eelkõige vangide raske eluolu ja saatusega ning võrrelda seda tänapäeva Eesti heaoluühiskonna normide ja valikuvõimalustega. Raamatu eesmärk on olla kaasahaarav ja hariv. Teos viib lugeja nii nutu, naeru kui ka ahastuseni.
Samuti annab teos vanemale põlvkonnale, kelle esivanemad võisid olla sama elusaatusega, võimaluse meenutada kadunud aastakümneid, ja noortele võimaluse mõista ühe põlvkonna traagilisi läbielamisi.
Kõige paremat soovides
Ilme Ristla
Kingituse näide: Minu humoorikas 50 leheküljeline luulevihik.
