Hea hooandja!
Mul on nii hea meel, et oled leidnud tee minu väikese unistuse täitumise lehele. Tere tulemast!
Olen Vivian – aktiivne vabatahtlik, harrastussportlane ja suur käsitöö huviline ning eelmise aasta augustis veetsin kuu aega Rio de Janeiros.
Kaks aastat tagasi mõtlesin viia oma kogemused vabatahtlikuna järgmisele tasemele. Nii otsustasin kandideerida olümpiamängudele.
Oma kogemusest Rio olümpiamängudel kirjutasin ma raamatu. Sinna olen kokku kogunud terve kandideerimise protsessi, reisi Riosse, elu mängude ajal ja samuti ka oma vahetud emotsioonid pärast olümpiamänge.
Teie poolt antavat hoogu on mul vaja raamatu toimetamiseks, küljendamiseks ja trükkimiseks. Raamatu annan ma välja ise ja loodetav ilmumise tähtaeg on kevad-suvi 2017. Kõik oleneb sellest kui kiiresti on võimalik käsikiri trükki anda.
Siin ka väiksed katkendid tulevasest raamatust:
Vastust tuli oodata kaua. Ma esitasin oma avalduse 2014. aasta kevadel ja lootsin, et nüüd hakkab igasuguseid põnevaid asju toimuma. Koolitused, kohtumine meeskonnaga, alade tutvustus jne. Ma ei olnud kindel, mida täpsemalt oodata, aga olin väga põnevil. Kahjuks kadus aja möödudes esmane põnevus. Kui ma pärast aasta möödumist ei olnud ikka veel midagi kuulnud, olin juba vaikselt unustanud, et ma üldse kuskile kandideerisin ja ka lootuse kaotanud, et kuskile saan. Ühinesin ka erinevate gruppidega sotsiaalmeedias ja vaatasin aktiivselt oma e-maili spämm-postkasti, et mul kindlasti ühtegi kirja neilt märkamata ei jääks. Kuid kaua aega ei juhtunud midagi.
Taevas oli hämardumas ja paistis täiesti lillana. Sealt läbi kumas mõnus sume valgus, mis andis esiplaanil olevatele palmidele väga salapärase kuma. See oli tõesti vaade, mida peab oma silmaga nägema, sest kõiki neid värve ja tunnet, mis need tekitasid, on minul võimatu sõnades edasi anda. Tegin sellest pilti, kuid see salapära ja värvid läksid siiski natuke kaduma. Kuid see vaatepilt oli tõesti vapustav.
Unistuste maailmast toodi mind tagasi kolme suure pauguga. Ja seda mitte piltlikult öeldes, vaid kohe sõna-sõnalt. Järsku kostis mu selja tagant kolm tugevat pauku üksteise järel, millele järgnesid sireenid. Tardusin paigale ja ei osanud midagi mõelda. Lasud kõlasid väga lähedalt ja üldse mitte sedamoodi nagu tavaline ilutulestik.
