Mongoolia hüljatuimas, kaugeimas nurgas, Sajaanide mäestiku lõunaserva ja Baikali väikese vennasjärve Hövsgöli kalda vahel elab taigasse ja mägedesse peitunult kaduv rahvas, hääbuv hõim. Need on sajaanisamojeedide sekka kuuluvad šamanistid, põhjapõdraratsanikud, salapärased dukhad ehk tsaatanid. Väljasureva hõimurahva arvuks hinnatakse tänapäeval vaid paarsada inimest. Hõimuga koos on planeedilt kadumas ka nende erilised kodustatud põhjapõdrad (keda on tänaseks alles veel vaid umbes 600), kelleta dukharahvas ei saa.
Dukhad on loodusrahvas, kes on säilitanud unikaalse, ainulaadse ürgse elulaadi tänu oma elupiirkonna pikaaegsele isoleeritusele ning tugevatele traditsioonidele. Kõneldakse, et nad mõistavad karude, huntide ja kotkaste keeli. Kahtlemata suhtlevad nad aga põhjapõtradega ning looduslastena on dukhad tänapäeva inimese jaoks eelkõige uskumatu ja hunnitu kohtumine otsekui oma esivanemate ning iidse mäluketiga.
Roy Strideri õpetlike ja kasulike reisidega käis tänavu sügise hakul dukhade juures ekspeditsioonil grupp eestlasi, kelle seas ka dokumentalist Vahur Laiapea – tänu tema tööle on meil järgmisel aastal võimalik näha iidse ja moodsa tsivilisatsiooni kohtumist ning piiluda pisut põlise loodusrahva argiellu ja maailmanägemisse.
foto autor: Mati Kose
“Minu filmi keskmes on dukhade 47-aastane naisšamaan Ariundelger. Ariundelgeri vanaema ja vanaisa olid pärit Tõvast ja jäid Mongoolia poolele sel ajahetkel, kui piir Nõukogude Liidu ja Mongoolia vahel 1940. aastatel füüsiliseks reaalsuseks sai. Enne seda liikus hõim vabalt kahe riigi vahel. Ariundelgeril on kolm last ja poeg Shijir, kellega ta ulualuseks olevat tipiid jagab, on talle suureks toeks ja autoriteediks. Eelmise aasta novembris tapeti Ariundelgeri šamaanist vend. Ariundelger on venna šamaanimissiooni üle võtnud, kuid ei tohi kolme aasta jooksul peale tema surma riitusi sooritada. Siiski paneb ta šamaaniriided selga ja sooritab pühitsusriituse kõigile meie ekspeditsiooni liikmetele. Kuidas aga saab dukha šamaani aidata eestlaste ekspeditsioon, ka seda näeb filmist,” kirjeldab Vahur Laiapea oma dokumentaalfilmi, kus vaataja kohtub ka teiste Eesti reisisellidega ning saab osa nende värvikast teekonnast Mongoolia perifeeriasse.
“Pean ennast piiri peal kõndijaks, ääre peal olijaks – nii elus kui töös. Leian oma filmide tegelased enamasti inimeste ja inimrühmade seast, kes elavad füüsilise, hingelise või vaimse toimetuleku ja ellujäämise piirialadel,” sõnab dokumentalist Vahur Laiapea, kes on loonud üle 30 dokumentaalfilmi ja mitmeid dokumentaalsarju, millest suurem osa jõudnud Eesti Televisiooni, mõned ka Kanal 2 ja TV3 ekraanile. “Tummfilm kurdist tüdrukust”, “Inemiste piir”, “Teisel pool pidalitõbe”, “Ilusad inimesed”, “Film minu emast”, “Mustlase missioon”, “Krimmi õpetaja”, “Veskimees”, “Mul annet on ka äikeseks”, “Sooviklassika viimane tund” – kui nimetada vaid mõnda. Filmitegija töö on viinud teda mitu korda Afganistani (“Charikari tüdrukud” ja “Afganistani projekt”), Ukraina sõjapiirkonda (“Ukraina fragmendid”), Ghanasse (“Päike on hea laps”), Siberisse, Abhaasiasse, Palestiinasse, Portugali (“Fragile. Nägemiseni laval”), Mongooliasse (“Songamissioon Mongoolias”).
Roy Strideri õpetlikud ja kasulikud reisid korraldavad tavapärastest turismireisidest teistmoodi rännakuid, eksootilisi alternatiivreise ja unikaalseid kultuurikogemusi, mida klantskataloogidest ei leia. Vaata http://kulgemine.ee
Palume hooandjatelt toetust Mongoolias filmitud materjalist filmi kokku panemiseks, montaažiks ja järeltöötluseks. See on suur aega ja ressurssi nõudev töö. Plaanime filmi kallal töötada neli kuud. Film peaks valmima märtsis 2017 ja jõuab seejärel mõne üleriigilise leviga Eesti telekanali eetrisse.
foto autor: Mati Kose
