Millest on näitus inspireeritud?
SHIBARI - Jaapani sidumise kunst, pärineb Jaapani sõjakunstist, kus töötati välja lugematuid viise vangide erinevaks kohtlemiseks: transpordiks, piinamiseks, hävitamiseks, allutamiseks jne. Uue riigi ajal, kui ilmusid tulirelvad, polnud nööre ja keerulisi sidumistehnikaid enam vaja. Peen ja nüansirikas nöörivaldamise kunst korjati üles magamistoas kasutamiseks, et ülendada naise keha, et allutada, et vallutada.
Kunstnikud omakorda korjavad üles kõik, mis neid kõnetab. Shibari on sidemete, sõlmede, mustrite kunst. Shibari on sidumise tehnika. Mustrite struktuurid, erinevad kombinatsioonid, sidumise võtted. See on nöör, see on sõlm... Shibari on esitamine, isegi esinemine, flirtides teadlikult vaatajaga. Ta on pööranud tähelepanu väljapoole, mängib taluvuse ja meeldivuse-ebameeldivuse piiridel, õrritab väljakutsuvalt inimkeha ilu ja mustrite tunnetuslike koos- ja ebakõladega. Nihutab arusaamist keha ilust ja seoste esteetikast, aga miks mitte vahel ka eetika normidest ja standarditest.
Kreenholm on saar, mis on küll Narvaga seotud, aga ometi omaette linnak. Rohkem kui kümnetuhande töölisega mammutettevõte asus, tänapäevalgi muljetavaldavas hoonetekompleksis mühisevate koskede vahel. Seal elasid ja töötasid kangrud, kudujad oma peredega. Kogu nende elu oli siia koondatud: omad poed, oma lasteaed ja haigla, et võimalikult efektiivselt tööjõudu ära kasutada. Minu vanaema ema elas ja töötas siin, siia ta ohverdas oma lühikese elu, ta suri 34 aastasena tuberkuloosi, jättes elu tõmbetuultesse kolm väikest last.
Minu installatsioon on kummardus talle, mu vanaema emale ja selle läbi kõigile naistele, kes olid Varesesaarele seotud. See räägib inimese ja eelkõige naise võimalustest ja võimatustest, mis seovad tema elu. Ja esitab küsimusi: kuidas määrab elu ja elukäiku sündimise aeg-ruum ja sugu? Mis teeb meist ohvrid – süsteemi ohvrid, olude ohvrid, sünnipära ohvrid? Kuidas tulla toime väljapääsmatuse tundega? Kas elu on lõks?
Viis kilomeetrit nööri ajaloolises ketrustsehhis tekitab võimsa ruumikogemuse ja fotod loovad inimese kohalolu, tohutusse seoste rägastikku.
Kristist ja Erikast
Kristi:
Kui ma pean end kuidagi määratlema, siis olen ma ikkagi teatrikunstnik. Töötan vabakutselisena ja annan peale teatritöö kunstitunde, tegelen erinevate projektidega. Vabakutselise leib ei ole kerge, aga kunstnikuks olemine on see, kuidas elu mind kõnetab, see on see viis, kuidas mina oskan vastata. Elu kutse ja minu olemise viis.
Olen teinud erinevaid lavastusi koostöös Kaarel Kilveti, Mati Undi, Dajan Ahmeti, Toomas Suumani, Andres Noormetsa, Margus Kasterpalu, Üllar Saaremäe, Eili Neuhausi, Marko Matvere ja teistega. Kuna ma elan Rakveres siis põhiosa töödest ongi tehtud Rakvere Teatris aga hea kogemuse on andnud erinevad suveprojektid ja tööd Ugalas ja Estonias.
Magistratuur andis suurema tahtmise tegeleda erinevate kunstiprojektidega. Nii sündis näituste sari "Naine sa oled ilus/elus", mis tegeles erinevas võtmes naise enesehinnangu teemadega. Projekt sai teoks koostöös Triin Simsoniga. Toredad on olnud keraamika näitused, kus on saanud eksponeerida nii pisiplastikat, kui ka suuremaid skulpturaalseid vorme.
Erika:
Minu fotomaania sai alguse kauges lapsepõlves, mil onu kõrval koduses pimikus punaste tulede valguses sain esmakordselt osa maagiast - kui paberile ilmus kujutis... Kunagisest "seebikarbist" viis põnevus digitaalse fotoni ja sealt edasi/tagasi analoogfotograafia juurde. Minu suureks kireks on tänavafotograafia, mis on mind viinud seljakotiga Eestist välja. Rännates mööda võõraid tänavaid - tabamaks siiraid ja kordumatuid emotsioone/hetki.
Olen läbinud Eesti Fotokooli, osalenud erinevates töötubades ja nüüdseks ammutan inspiratsiooni ning teadmisi EKA Avatud Akadeemias fotograafiat õppides.
Fotograafia on minu dialoog maailmaga. See on võimalus märgata, tunnetada ja edastada oma märkamisi ning mõtteid sõnadeta - tekitades omakorda dialoogi pildi vaatajaga läbi jäädvustatu.
Mille jaoks vajame teie toetust?
Näitus on planeeritud Kreenholmis august 2021 - kestvusega 1 kuu.
Loodame teie abiga kokku saada vajaliku summa juunikuuks, et juuli esimestel nädalatel asuda ettevalmistusi tegema.
Selleks, et augustikuuks saaks võrgutatud u. 500 ruutmeetrit Kreenholmist - vajame 5000 meetrit nööri, tõstukit ja tugevaid abikäsi, mis viivad nöörid ka Kreenholmi 4 meetriste võlvide alla. Kuna ettevalmistus eeldab meeskonda, siis kulub osa kogutud rahast ka toitlustusele, majutusele ja transpordile. Lisaks ruumi installatsioonile vajame toetust ka mõningase foto- ja videotehnika rendiks, fotode printimiseks, video salvestuseks, valgustuseks ning lõpuks näituse avamiseks.
Iga toetus loeb!
Oleme tänulikud iga toetuse eest. Ka väikseimgi abi viib lähemale idee teostuseni. Ajad on keerlised ja kui Sul pole võimalust meid rahaliselt toetada, siis oleme ette tänulikud, kui jagad meie projekti ka oma tuttavatega - kas suusõnaliselt või läbi sotsiaalmeedia - igaljuhul on see suureks abiks.
Siirad tänud ette, et hoolid ja aitad!
