Teater NO99 on kaheksa aasta jooksul loonud mitmeid lavastusi, mille tekkimiseks ei olnud ühtegi sobivat tingimust – alates rahast ja lõpetades inimeste arvuga.
Kuid ometi need lavastused sündisid. Ei saa oodata, kuni olud muutuvad sobivaks – kirgliku mõtte tekkimisel tuleb oludest mööda vaadata, tuleb tihendada ja üldistada ning luua kunstiteos, mis kõneleks täna sellest maailmast, kus me kõik elame.
„Mis sa võid luuleks luua, see katsu kohe tuua!
Kui mõtled liiga kaua, siis luule leiab haua.“ (Juhan Liiv)
Me tahame teha seda jälle. Olla siin ja praegu, tihendada maailm kujunditeks, oludest ja olmest sõltumata. Ja me vajame selleks sinu abi.
Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo ja Teater NO99 trupp on juba kuu aega veetnud proovisaalis. Nad valmistavad ette lavastust, mille stardipakud on Juhan Liivi luules. Sest Liiv on erakordne ja poeetiline, tema kujundid puudutavad me paratamatu olemise üleüldist üksindust ja lükkavad meid ruumi, mille koordinaardid ulatuvad männiokkast kosmoseni. Tema jaoks ei olnud esmatähtis ellujäämine. Teda huvitas säramine. Erakordsus. Igatsused. Unistused.
Me tahame teada, mis määrab ära meie elude tänase kire. Millest inimesed mõtlevad? Mida nad tunnevad? Mis on see, mille järgi me tunneme ära inimese, isegi kui me ei kõnele tema keelt, ei tunne ära tema silmi ega julge puudutada tema nahka? Kas me üldse tunneme ta ära? Kas me üldse tunneme veel?
Proovid on jõudnud punkti, kus on selge, et proovisaalist ei piisa. Näitlejad peavad sellest ruumist lahkuma ja töötama kolm nädalat kusagil eemal. Kaugel. Üksinda. Peavad olema mujal, et tunda midagi, mida nad proovisaalis töötades kunagi tunda ei saa. Mujal elades ja töötades tuuakse lavastusse hääled, stseenid, tunded, karjed ja puudutused, mille algallikaks on kummalised kohtumised, võõrad kontekstid, reisilviibija eksistentsiaalne üksindus ja vaimustus.
Naastes töötatakse edasi proovisaalis ning siis, esietendusel ja kõigil järgnevail etendustel näidatakse teile, millises rütmis tänane maailm hingab. See on ilus. Vabastav. Kerge.
Me ei pöördu Hooandjasse juhuslikult. Meile meeldib väga mõte sellest, et üks kunstiteos sünnib kümnete, sadade, võib-olla isegi tuhandete inimeste kaasabil. Me tahame need inimesed kokku tuua. Inimesed, kes ei mõtle pragmaatiliselt, vaid kes on valmis riskima ja asuma ühe veel sündimata kunstiteose selja taha. Märtsis korraldame me peo kõigile hooandjatele – ja ainult hooandjatele. Me oleme seal ja loodame väga, et ka teie olete seal. Sest mõte teie olemasolust annab jõudu juba praegu.
Miljardi aasta pärast kustub päike ja muutub kääbustäheks. Maailm lõpeb. Selle üle ei ole mõtet vaielda. Küsimus on: mida me senikaua teeme? Kas püüame vaid ellu jääda või teha midagi erakordset? Midagi, mida pole varem tehtud? Kõik koos?
Autorid Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Teater NO99 trupp
Laval Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets, Risto Kübar, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Inga Salurand ja Marika Vaarik
Esietendus 19. veebruaril Teater NO99s
