Nii palju, kui mina tean - dokumentaalfilm, mis taastab usu inimlikkusesseKasutaja  Anrike Piel projekt kategoorias Film & Foto

Ühel päeval, kui ma Kreekas põgenikelaagris vabatahtlikuna töötasin, läksime Ateenasse kodututele toitu ja muid vajalikke asju välja jagama. Me kohtusime paariga, kes olid varem elanud luksuslikku elu Saksamaal, kuid elasid nüüd, ühel või teisel põhjusel, papist varjualuses. Me kohtusime teismeliste poistega - vanemateta, üksi võõras linnas, hirmul, segaduses, kuid tol hetkel olid nad narkootikumidest nii uimas, et pidime korduvalt kontrollima kas nad on ikka elus. Jagasime võileibu, teed ja paar puhast särki mehele, kelle mõlemad jalad olid amputeeritud. Oli peaaegu võimatu pisaraid tagasi hoida, nähes, kuidas ta palvetab ja meid tänab. Nägime ema, ilmselgelt heroiiniuimas, keda tõenäoliselt tänavatel pidevalt ahistatakse, oma kahe tütrega, kes tema järel jooksid. Paljud neist inimestest olid pagulased, aga minu üllatuseks olid paljud ka kohalikud.

Sel õhtul sõites tagasi Chalkidasse, hakkasin mõtlema, kui naeruväärsed on kõik need EL-i liikmesriikide siduvad põhimõtted, kui nad Kreeka ja Saksamaa ikkagi omapäi jätavad. Üks küsimus viis paljude teisteni ning minu uuringud tõid mu tagasi mu kodumaale Eestisse – tahtsin näha, milline on Eesti panus globaalsesse kriisiabisse.

Peale nii kümmet aastat eemalolekut, jõudsin 2018 oktoobris tagasi koju. Välismaal elades olin inimestele uhkusega rääkinud oma armastatud Eestist, tema pikast raskest ajaloost ja tasakaalukast rahvast. Kujutlege siis minu šokki, kui kuulsin väljendit "kui on must, näita ust", või kui mulle räägiti, kuidas eestlased otse kesklinnas mõnitavad pearätti kandvaid pagulasnaisi ja sülitavad nende pihta.

Varsti – peale seda, kui olin esimesest suurest pettumusest natuke üle saanud – mõistsin, et kui tahan oma riiki analüütiliselt vaadata ja mõista kohalikku rahvast, on mul vaja õppida, kuidas on see riik arenenud ajal, mil mina kasvasin ja arenesin kuskil mujal.

Rääkisin poliitikute, aktivistide, humanitaarabi töötajate ja kohaliku rahvaga. Meie poliitikute valed ja eksitav teave ajasid mind raevu ja ma valmistasin ette vihaseimat filmi, mis kunagi ühest väikesest rahulikust riigist tehtud on. Omaenese terve mõistuse huvides jätsin kõrvale poliitilise müra ja asusin tundma õppima Eestis eksisteerivaid eri rahvusest kogukondi, sealhulgas neid, kes kolisid siia Nõukogude Liidu ajal. Päritolust, kultuurist ja religioonist olenemata sarnanes iga lugu vägagi nendega, mida mu vanaema oli mulle rääkinud sõjaaegsest Eestist.

Eestis pole just väga kaua olnud ei monoetniline ega ühekeelne rahvas. On laialdaselt tõestatud, et kui inimene tunneb kedagi teistsuguse tausta, etnilise päritoluga jne, muutub ka tema suhtumine sellesse "rühma". "Nii palju, kui mina tean" on lühidokumentaalfilm, mis ühendab erinevatest rahvustest ja põlvkondadest naisi ja lapsi, kes kõik elavad Eestis. Nad kohtuvad turvalises paigas, suvilas keset kaunist loodust, loovad omavahel uusi sidemeid ning jagavad oma isiklikke kogemusi sõjast, rändest ja integratsioonist.

Film võtab lähivaatluse alla välismaalaste igapäevaelu, mil nad püüavad taas oma eluga järjele jõuda või ühiskonda lõimuda, nii hästi või halvasti kui see neil õnnestub. See film esitab ka väljakutse poliitilisele retoorikale, mille eesmärgiks on inimeste vahele lõhesid ja hirmu tekitada ning kutsuda esile diskrimineerimist, andes hääle naistele, kes jäävad sageli vestlustest välja, kuid on ometi needsamad, kes kasvatavad meie järgmisi põlvkondi. Need on lood hirmust ja kaotusest, võitlusest ja lootusest ning inimvaimu äärmisest vastupidavusest. Film võimaldab vaatajal näha neid kaastunde ja solidaarsuse hetki, uurides samal ajal kriitiliselt ka kahjulikke müüte erinevuste ja rände ümber.

Asi on selles, et paljud neist naistest ja lastest võiksid olla samas olukorras kui need inimesed, keda ma Ateenas kohtasin, kuid Eesti andis neile uue võimaluse.

Kumba peaks siis ühiskond rohkem hindama – kas põhjendamatut hirmu muutuste ees, või inimeste elusid – inimeste, kes on just nagu meie, ja kel on seega samasugune õigus põhiressurssidele ja empaatiale kui meil enestel? See on vestlus, mida peaks kuulma mitte vaid Eesti, vaid kogu läänemaailm.
 


 

Minu kui loomeinimese peamine eesmärk on jutustada lugusid, mida on minu arvates vaja ära kuulata ja mis pole lihtsalt olulised, vaid ka ainulaadsed. Olen viimased kolm aastat veetnud pagulasabi organisatsioonidega koostööd tehes ning Liibanonis, Kreekas, Londonis ja Eestis sõda ja poliitikat rohkem tundma õppinud.

Kui väga ma ka ei tahaks end kümneks jagada, ma ei saa. Selleks, et ma saaksin selle filmi valmis teha kvaliteedis, mida tema sisu väärib, vajan ma teiste spetsialistide abi, keda ma saaksin teie annetuste abil palgata, et need põnevate visuaalidega kaunid lood ellu kutsuda. Produktsioon saab alguse momendil, kui oleme kokku saanud vajamineva rahastuse. Filmi soovime esitlema hakata 2020 aasta algusest.

Liituge meie püüdlusega ühendada meie ühiskond ja aidata neid pagulaskogukondi, kes hädasti ülemaailmset tuge vajavad.

Suusõnal liikuv info on selle filmi õnnestumiseks ääretult oluline. Olenemata sellest, kas teil on võimalus rahalisi vahendeid kaasata või mitte, vajame teie abi selle kampaania kohta info levitamisega. Jagage seda kampaaniat oma sõprade, pere ja professionaalsete võrgustikega. Jagage meid Facebookis ja info paremaks levitamiseks sildistage #thismuchiknowistrue #niipaljukuiminatean !

Kui tahad juurde uurida infot hooandjate kingituste kohta, siis kirjuta info@anrike-piel.com

Pildil T-särkide ja kunstiteoste valikuvariandid.
 

 

  • 64 hooandjat
  • 2789€kogutud 15000€ eesmärgist
  • 27 päeva
    Projekti toetatakse 14. oktoober ainult juhul, kui ta kogub terve eesmärgiks seatud summa.
Anna projektile hoogu!

Sarnased projektid

Time Out

  • 2%kogutud
  • 67€toetatud
  • 53 päeva veel