Kolm päeva  ja üks hiline õhtupoolik on veel jäänud Une-Mati lugudel siin Hooandja lehel tähelepanu loota. Minul, lugude kirjapanijal, koos Une-Matiga, on igale toetajale paras aeg vaid üks ilmatuma suur ja südamest tulev AITÄH öelda. Toetagu seda ka viimane lugu siin Hooandjas peagi trükikotta jõudvast raamatust "Nii ongi, mu kullake".

Maailma esimene

 ööküll arvas, et tema on väga kole lind. Kuidas ta küll imetles pääsukest, kellel olid vahva harkis saba ja tore sidinalaul. Ka mustad varesed olid tema meelest hästi hakkajad, rääkimata harilikust lihtsast varblasest, kes aina koosjalu igal pool julgelt keksis. Ja küll talle meeldis rähn, kelle nokk nagu väike vasar päev otsa puukoorde auke toksis ning kes oma sulestikku värvikirevalt sillerdada lasi. Kõige uhkem oli muidugi kotkas, kes oskas peaaegu tiibu liigutamata kõrgel taevalael liuelda. Ja kõik need metsvindid ja tihased, lõokesed ja ööbikud, tuvid ja kajakad, pardid ja luiged ... Igal neist oli öökulli meelest sulestikus, kehakujus või laulus midagi ilusat, mida ta hirmsasti kadestas. Seepärast ta siis aina kükitas puuõõnsuses, kuhu oli endale pesa teinud, ega julgenud teistele sulelistele ennast näidata.

             Aga kuna häbelik lind päeval ringi lennata ei julgenud, ent kõht ometi valju nurinaga süüa nõudis, otsustas ta lõpuks öösel hiirejahile minna. Öökull ootas ja kuulatas seni, kuni kõik metsalinnud oma pesades, pea tiiva all, uinusid, võttis julguse kokku ja ronis tasakesi pesa äärele. Tema kodupuu oli väikese lagendiku serval ja enne lendu tõusmist otsustas ööküll ikka kontrollida, ega keegi teda näe. Oma pead ringiratast keerates märkas ta, et vasakul suure murdunud kuuse juures polnud kedagi, allpool ka mitte, paremal kiikuva ladvaga kase kandis oli vaikus, ainult tuul ukerdas madalamatel okstel, ülal aga ... Öökull ehmatas oma silmad ilmatu suureks, sest midagi nii ümarat ja nii kollast ja nii kõrgel polnud ta kunagi varem näinud!

            „Huu! Kes sa oled?“ julges ta kogeledes küsida, sest lind see kollane ketas ei paistnud olevat.

           „Mina olen kuu, olen kuu, olen öövalvur! Aga kes sina selline oled?“ küsis kuu vastu.

           Häbelikult tutvustas öökull end kuule ja tahtis juba pessa tagasi pöörata, kui kuulis, mis kuu talle ütles:

„Sa oled kõige ilusamate silmadega lind siin metsas! Sinu silmad on samasugused ümmargused ja kollased nagu mina. Saame sõpradeks!“

           Ööküll ei uskunud oma kõrvu. Mõelda vaid – kuu oli nii ilus, aga ometi soovis temaga sõbrustada! Ta küll proovis kuule seletada, et ta pole selline nagu teised linnud ega oska ka kaunilt laulda, aga kuu ei kuulanud teda. Veel enam, kuu tuletas meelde, et oli just kuulnud oma uut sõpra vahvat öölaulu laulmas, ja soovitas tal alati uhkelt uhhuu hõigata.

           Nõnda siis said ning jäid kuu ja ööküll sõpradeks. Vahel, kui kuu on öösel pilve taga, tarvitseb öökullil hõigata vaid uhhuu, kui juba nad jälle on juttupidi koos ja arutavad, mis nad on teinud ja näinud. Kuu, teadagi, käib ja näeb oma reisidel ümber maakera rohkem, seepärast on tal ka oma väikesele sõbrale rohkem jutustada. Ööküll aga jätab kõik meelde ja on seetõttu tänapäeval tuntud targa linnuna, kelle käest metsarahvas sageli nõu küsimas käib.

Need, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et luule kõrval meeldib mulle väga muinasjuttu lugeda, kuulata, ise jutustada. Aga raamat “Nii ongi, mu kullake” ei ole muinasjuturaamat, vaid laste eneste suust kuulatud või märgatud lood, mis neid on puudutanud, rõõmustanud, mõtlema pannud, neile huvi pakkunud, haiget teinud või nende väikest maailma natuke avardanud. Kõiki neid asjaolusid aitas sõnastada  jutuvestja Une-Mati, kes lasteaias köitis laste tähelepanu ja oli samas üks nende seast. Nüüd on unejuttude raamat “Nii ongi, mu kullake” Hooandjas “üle koera saanud, aga sabaotsake on veel jäänud” ja kel on huvi selliste laste keskel sündinud lugude vastu, saavad oma poolehoidu väikese toetusega näidata. Olen koos Une-Matiga selle üle väga tänulik!

Innustuseks kuulake uut juttu SIIT!

Läks aega kümme päeva ja minu suureks rõõmuks on armsad hooandjad Une-Mati juttudele oma poolehoidu näidanud, sest pool summat raamatu trükirahast on juba koos. Uus unejutuke ajast on teile tänuks. Aga muidugi võivad seda lugeda ka uued hooandjad!

„Küll aeg on

üks imelik asi,“ kuulsin üht väikest tüdrukut endamisi arutamas. Ja see, et aeg olevat olnud juba siis olemas, kui vanaisad ja vanaemad alles lapsed olid, tundus sellele tüdrukule veelgi imelikum. Kuidas sai vanaisa, kellel on praegu hallid juuksed ja habe, väike poiss olla? Tirtsu ema oli aga ühel päeval näidanud fotoalbumist mustvalget pilti, kus ühel tüdrukul oli kaks pikka patsi, ja ema oli kavala näoga palunud ära arvata, kes pildi peal on. Siis tuligi välja, et kõik praegused suured ja vanad inimesed on tõesti enne kunagi väikesed tüdrukud või poisid olnud. Nüüd teab tirts, et too kahe patsiga tüdruk pildil on tema vanaema, kelle juures on tal hea olla, kui emmel kiire aeg on. Niimoodi ema vahel ütleb: „Mul kiire aeg. Las kiire aeg läheb mööda, siis saame rahulikult koos teha kõike seda, mis me ise tahame.“

          „Emme kiire aeg on ju ikka selsamal ajal, mis hommiku ja õhtu vahele jääb, kuidas see siis ühel päeval äkki kiirem on, kui ta on niisama pikk nagu igal teisel päeval,“ mõtleb väike tüdruk ega saa sellest kuidagi aru.

          Aga et aeg vahel pikk on, sellest saab ta aru küll. Näiteks siis, kui kõik mängud on mängitud ja kole igav hakkab. Või kui väljas vihma sajab või talvel koguni väga külm on ja õue minna ei saa. Ja kui haiguse pärast ei saa sõbraga mitu päeva kokku, on ka aeg väga pikk. Jõuludest ei maksa üldse rääkidagi – no ei jõua ju keegi ära oodata, millal jõuluvana tuleb. Ja sünnipäeva, kui ta just on ära olnud, tuleb ka terve aasta uuesti oodata.

           Aasta ongi üks aja nimi. Aastal on oma nime sees maailmatu palju keerulisi numbreid. Nädal on aja teine nimi. Nädalas on päevad, mis tulevad üksteise järel, ainult päevade nimed õiges järjekorras ei ole veel tüdrukutitrtsul hästi meeles. Seda ta teab küll, et igat päeva on üks, ainult puhkepäevi, kus kõik on kodus, on õnneks kaks. Suvel on eriti tore, siis on kõik päevad puhkepäevad, sest isal ja emal on puhkus ja kellelgi pole kuhugi kiire. Aga et emad-isad jaotavad veel aega kuude ja aastaaegade ja tundide ja minutite järgi, ja kes teab, mille järgi veel, seda on väikesel tüdrukul raske ette kujutada. Temale jätkub oma päevast.

          Kes aga päevadele nimed on pannud, ei oska vanaisagi öelda. Vanaisal on oma aeg. See on moment. Ja momendil on oma hind. Vanaisa kohmerdab külla tulles riidest lahti võttes alati nii kaua, et kui väike tüdruk teda kannatamatult tuppa mängima sikutama hakkab, siis taat ütleb alati: „Üks moment ja kaks musi!“

          Aga ükskord pidi emmele lühikese ajaga saba kasvama! See juhtus siis, kui väike tüdruk ei tahtnud üksi tuppa jääda, aga emme pidi keldrist kartulit, porgandit ja moosipurki tooma. Isa oli ka nagu kiuste alles tööl. Ema siis ütleski oma tütrekesele, kes temaga kaasa tahtis minna: „Viieaastased tüdrukud on küll juba natukene aega üksi toas ega jorise kogu aeg emme sabas.“

Tirts tegi kohe emme ümber tiiru, aga ei näinud saba kuskil. Emme lubas keldrist tagasi tulles end uuesti üle vaadata, aga ka siis polnud talle saba kasvanud. Emme arvas, et ju ta käis liiga kiiresti keldris ära.

           Kui sa nüüd magama jääd, siis mõtle kasvõi ühele toredale ajale, mis sulle meelde on jäänud. Ja kui sa hommikul ärkad, siis on tänasest päevast juba eilne päev saanud ja ta on ajale pikkust juurde lisanud. Ajale ma unejuttu rääkida ei saa, tema ei kuula, küll aga saan temast ehk jälle ükskord sulle jutustada. Aeg läheb seni omasoodu ikka edasi ja edasi.

Jätkuvate lumesajuste ilmade unejutt

Kuula, mu väike kallis,

ma räägin sulle täna, kuidas sündisid kord siia ilma imeilusad siksakilised valged lumehelbed.

          Ammu enne seda, kui külmataat otsustas taevas oma valdused taas üle vaadata, kogunesid vihmapiisad pilve sisse. Neil oli seal lõbus, kiikusid kõik üles-alla justkui katsetades, kas on juba õige aeg sadama hakata. Kõik tilgad olid ühte nägu ja ega nad saanud isegi aru, kus neist üks algas ja teine lõppes. Ja oodates oma aega, ei tulnud kellelgi neist pähe muudmoodi kui teravik ülespoole alla langeda. Ainult üks piisk arvas teisiti, ta hoidus omaette pilve servale ja raputas iga kutse peale kiikuma tulla pead. Tal oli arvamus, et temast peab saama midagi erilist. Eh, niisama loksuda ja vadistada teistega koos pilve sees ei tulnud talle mõttessegi! Emake pilv vaatas teda ja ohkas: „Kust mina küll sellise lapse endale saanud olen?“

          Just siis tuiskas külmataat taevasse ja kõmistas: „Ei mingit vihmasadu enam! Pange aga uued kuued selga ja langege maa peale tuhandeteks helkivateks kildudeks! See on minu käsk ja tahtmine.“

          Oh seda siginat ja saginat! Piisapiigad astusid lõbusasti sädistades hulgakesi ja paariviisi külmataadi ette, kes punnis suuga neid oma külma hingeõhuga kenadeks ühtemoodi jäätunud ja sillerdavateks kuulikesteks vormis. Õiget läbipaistvust oodates valmistusid nad märguande peale alla hüppama.

          Külmataat vaatas oma kätetöö üle ja ohkas kergendatult: esimesed helkivad talvetuleku jäätilgad olid kõik kenasti valmis.

          „Ikka jätkub endistviisi mul jaksu ja oskust tervet ilmamaad üllatada!“ oli taat endaga rahul. Juba ta valmistus pilvele märku andma, et tehku emake oma põu lahti, kui siis äkki märkas üht üksikut piiska pilve ülemise nuki peal jalgu kiigutamas. Külmataadil vajus suu lahti, ta polnud kunagi enne näinud, et mõni vihmapiisk oli jätnud tema käsu täitmata.

           Lõpuks ta küsis:

         „Mida sina seal kügeled? Tule kohe siia, ma külmetan su ära ja siis saate kõik üheskoos minna!“

         „Ei tule ja ei lähe niimoodi!“ vastas piisk jonnakalt.

         „Mis see tähendab – niimoodi?“ küsis üllatunud külmataat.

         „Mina ei ole niisugune nagu teised, mina tahan olla eriline!“

         „Tohoh,“ vaatas külmataat teda suurte silmadega, „mismoodi sina siis välja tahad näha?“

         „Ma tahan olla ilus, pitsiline ja hästi kerge, täitsa ilma kaaluta. Ma tahan alla langedes aina lennelda ja keerelda. Ma tahan, et mitte ükski teine piisk poleks minu moodi. Mina olen ainult mina ise, üksainuke, kõige ilusam!“

          „Kuule, sina!“ müristas külmataat ja võttis hoogu, et puhuda see uhkust täis piisk ühekorraga kümme korda läbipaistvamaks ja külmemaks jääkuulikeseks kui teised, kuid suu punnis jäi ta seda vaprakest teistest mitte millegi poolest erinevat veepiiska ometi vaatama. Ja lõpuks küsis:

          „Kuidas ma sind siis peaksin teistest erinevaks tegema, ehk oskad mulle öelda? Minu vana pea seda küll kinni ei võta!“

         „Hm ...“ jäi piisk mõtlema, „sa puhu mind hästi õrnalt, niimoodi poole suuga, algul ühelt poolt ja siis teiselt poolt ja soovi, et ma oleksin su valge habeme värvi. Jah, ma usun, et siis ma jään rahule.“

         Külmataat puhuski hästi-hästi õrnalt. Kõik veetilgad, kes olid seni külmunult üksteise vastu kõlisedes rahutult oodanud, vaatasid külmataadi tegemist tardunult ja vaikides pealt. Ja piisast, kes uskus, et ta on eriline, sündiski pitsiline, siksakiline esimene ainulaadne valge talvesaadik.

        „Heldeke, kui ilus sa oled! Ma ei uskunudki, et ma millegi seesugusega hakkama saan,“ imetles oma kätetööd külmataat. „Kuidas ma sind, erilist, nüüd nimetama peaksin?“

        „Oh, sa ju ise just ütlesid, et olen helbeke,“ sõnas piisk, kes enam piisk ei olnudki. Ta oli ärevusega vaadanud iseenda muutumist ja ei olnud kuulnud, millist sõna külmataat tema kohta tegelikult oli kasutanud.

         „Meie tahame ka eriliseks muutuda, meie ka, tahame ka!“ hakkasid nüüd teised jääpulgakesed kõlisedes hüüdma.

          Kuid külmataat ütles, et nad peavad enne maa peale sadama ja seal üles sulama ning seejärel päikese abil pilve sisse tagasi tulema, alles siis teeb ta nad kõik eriliseks. Ise ta teadis juba, et üksi ta selle tööga hakkama ei saa, peab kõik oma külmapoisid appi võtma, just need kõige tillemad, kes hästi õrnalt puhuda oskavad. Ja nii ta tookord tegigi, ja teeb siiani, sest see lugu juhtus väga-väga ammu aega tagasi.

          Sina aga puhka nüüd, ja kui talvel õue lähed, püüa lumehelbeid kindale ja sa näed, et ükski neist ei sarnane teisele. Võib-olla püüad sa  kinni just selle esimese pitsilise, siksakilise helbekese. Tema juba ei muutu! Üles sulades sünnib ta külmapoiste puhudes täpselt samasugusena uuesti ja jääbki alatiseks kõige erilisemaks.