Mina olen Kerttu Kirjanen. Olen lõpetanud Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis (BFM) ajakirjanduse eriala (bakalaureus) ning Tartu Ülikoolis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala (magister). Olin aastaid Postimehe uudistetoimetuse ajakirjanik.
Eelmisel aastal, kui ootasin last, hakkasin tugevalt keskenduma hoopis emadusega seotud lugudele. Kirjutasin uurivaid lugusid rasedusaegsest ja sünnitusjärgsest depressioonist. Arvan, et läbi nende lugude otsisin meeleheitlikult kinnitust enda sees toimuvale. Ma ei tundnud, et oleksin seda kunagi siiski päriselt saanud. Kaheksa kuud pärast lapse sündi kirjutasin luulekogu "Haav(atav)", kus lahkan emaks saamise ja olemise erinevaid tahke. Ridades, mis sai kirja pandud, leiab huumorit, valu, näputäis irooniat ja helgeid hetki.
Kuigi "Haav(atav)" on kirjutatud tugevalt tuginedes minu enda isiklikule kogemusele, siis usun, et see peegeldab siiski üleüldist universaalset kogemust. See peegeldab tegelikkust, mis on nii kirjanduses kui sotsiaalmeedias harva esindatud. Oma tekstides olen tahtlikult ja teadlikult olnud toores, aus, mõnikord vulgaarne, mõnikord ehk liialt intensiivne. "Haav(atav)" on minu jaoks vabandamatu ja julge, andes vahetult edasi emaduse olemust ja teekonda.
"Ema" on minu jaoks alati tähendanud natuke sellist müstilist olendit, kes ei tohi kunagi eksida, peab alati olema supervärske ja rõõmus, et lapsega tundide viisi mängida, väsimust kui sellist ei tohi tunda, alati peab pakkuma lapsele kõige paremat – kindlasti vaid puuvillased riided, absoluutselt AINULT arendavad mänguasjad ja toit ei tohi tulla purgist. Ma tahaksin loota, et minu luulekogu lükkab ümber stigmad ja lammutab selle veidra väär-fantaasiamaailma, millesse emasid toppida üritatakse – vahet pole, kas seda teevad kõrvalseisjad või emad ise.
Südamest (ehkki võib-olla naiivselt) loodan, et minu kogu "Haav(atav)" võetakse kui loodi, mille abil taastatakse realistlike ja ebarealistlike ootuste tasakaal, või päästerõngast, mis tänapäeva väärtuste paljususes uppuda ei lase. Loodan, et see kõnetab emasid, kes elavad täiuslikkuse surve all ja emasid, kes tunnevad, et nad pole piisavad – ehk tegelikult kõiki emasid.
Toetussumma on mõeldud luulekogu "Haav(atav)" trükiks ja väljaandmiseks. Loodetavasti jõuab luulekogu poeriiulitele 2025. aasta kevadel.
Kingitused saab kätte vastavalt kokkuleppele. Tartu siseselt ja selle ümbruses annaksin heameelega kingi isiklikult käest kätte, kaugemal olijatele läbi pakiautomaadi.
Suurima toetaja viin õhtusöögile, et saaksin isiklikult inimest tänada ning luulekogu üle anda. Samuti saab suurim toetaja ära märgitud eraldi ka luulekogu viimasel leheküljel.
