Olen kirjutanud lastele raamatuid ja stsenaariume ligi paarkümmend aastat: „Neli hommikut ja üks õhtu“, „Nõiutud pulmarong“, „Onu Heino eksis ära“, „Onu Heino väike pere“, „Lumemöll“, „Supipotikarneval“, lastesaade „Saame kokku Tomi juures“ jt. Mõne aasta eest avaldasin ajakirjas Täheke luuletuse „Laul Eestimaast“. Õigupoolest on see üks pikk ja lõbus lugulaul, mis räägib sellest, miks Eestimaa on hea paik elamiseks ja miks siin kunagi igav ei hakka.
Luuletuse idee tekkis kord talvel suusatades. Liuglesin märtsikuisel lumel, aga samal ajal teadsin, kuidas inimesed ootavad juba pikisilmi kevadet, sest talvel on ju külm ja lumi. Me pole sageli Eesti ilmadega rahul: kevad on liiga külm ja tuuline, suvi vihmane või palav, sügis pime, porine ja hall… Aga tegelikult on ju kõik hoopis vastupidi – Eestimaa asub siin maakeral suurepärases paigas.
Aastaaegade vahelduv rütm teeb meie looduse eriti nauditavaks ja laste jaoks peaks see kõik olema vaid puhas rõõm. Püüdsin kogu seda ilu, hoogu, vaheldust ja rõõmu ka sellesse pikka luuletusse panna. Regina Lukk-Toompere on jällegi kunstnik, kes oskab loodust suurepäraselt pildikeeles väljendada. Regina leidis ka raamatule huvitava lahenduse – tegemist on leporella ehk voldikraamatuga, mis lugedes järjest avaneb ja lõpuks on kogu lugu meie ees lahti pika värvilise pildireana.
Et raamatu tehniline teostus on küllalt keerukas ja kvaliteetset paberit nõudev töö, siis soovimegi Hooandja toetust kasutada raamatu trükkimiseks. „Laul Eestimaast“ on pühendatud lähenevale Eesti Vabariigi juubeliaastale.
