Armas inimene!
Ma olen lasteaiaõpetaja. Ega see väga lihtne pole - kui paarikümne lapse tekitatud lärm ei niida, siis rühmatäie kolmeaastastega talvel õueriideid selga pannes või üks-pissis-põrandale-teine-nutab-kolmas-on-kadunud-lapsevanemad-ootavad-uksel-tagasisidet hetkedel võtab korra silme eest kirjuks küll. Kõige keerulisem on vast see abituse tunne: abitus, kui näen paarikümmet isiksust enda ees, kõigil enda mured, eduelamused, rõõmud ja eripärad, ja saan kuskil kõhusopis aru, et - täitsa lõpp, mitte ühegi valemiga ei suuda ma kõikide vajadustele vastu tulla ja anda igaühele alati just täpselt seda, mida temal vaja on! (Õpetajad, kes seda suudavad ja seda tehes inimeseks jäävad - ma austan teid kõrgemalt kui kedagi teist).
Ent! Kui olin alles alustav õpetaja, noor, värske ja roheline, leidsin enda jaoks viisi, kuidas sellest abitusest üle olla: kõige suurematel kaosehetkedel jätsin ma kõik muu pooleli ja lihtsalt istusin laste sekka maha. Vaatasin, kuidas nad mängivad, ning lihtsalt nautisin lapsepõlve lahtirullumist juba tuttaval autovaibal. Vahel kaasati mind sujuvalt mööblitükina mängu, vahel vestlustesse - nad küsisid ausalt ja ma vastasin ausalt. Aegamööda tekitas see meis kõigis tunde, et oleme sama kamba liikmed, ning niimoodi sai minust nende jaoks lisaks õpetajale ka lihtsalt Merka, kellega sai otsida kompromisse, olla spontaanne, nautida maailma tundmaõppimist ning, mis lõppude lõpuks kõige tähtsam, lakkamatult elust lobiseda.
Mingil hetkel hakkasin ma rühmas kuuldud kõige ootamatumate puäntidega lugusid Facebookis jagama, aimates, et mu minust pisut lühemate kolleegide eluterve sarkasm ja mahlakas ellusuhtumine läheb suuremale osale mu tutvusringkonnast mõnusalt peale ja pakub ehk vaheldust nende raskele elule, mis seisneb peaasjalikult täiskasvanutega koos töötamises. Tundub, et panin täppi - jutud, mida hakkasin #lasteaiatsitaadid märkega jagama, leidsid omale truu ja ootamatult laiahaardelise fänkonna, kes on juba paar aastat palunud, et nendest lugudest ilmuks üks lihtne, mõnus, kingitav kogumik. Mõeldud, (lapsi ekspluateerides) tehtud!
Et kogumik pakuks midagi nii ajule kui silmale, palusin endale appi illustraator Marja-Liisa Platsi ja kujundaja Madis Katsi, kes hoolitsevad selle eest, et raamat oleks PÄRIS raamatu moodi ja kätkeks endas ka kõrgetasemelist kunstilist väärtust. Ja, noh, et ka kirjaoskamatutel oleks lõbus seda lehitseda. (Nali, vist.)
Kogutud summa eest saavad Marja-Liisa ja Madis omale väärilise tasu, lisaks katab see raamatu trükkimis- ja postikulud. Raamatud jõuavad teieni ahjusoojadena otse trükikojast ja hiljemalt detsembri esimese nädala lõpuks. Kes soovib, saab raamatu(d) postiga, aga tekitan kindlasti Tallinnasse ka 'staabi', kus raamatutel ise järel saab käia. Täpsetest kuupäevadest ja muudest detailidest teavitan teid, mu ägedad toetajad, esimesel võimalusel pärast projekti lõppemist.
Soovin teile kõhtukõdistavat ja põskevõdistavat raamatulugemist!
Õpetaja Merka
