Hei!
Olen Manfred Kalmsten, ulmekirjanik, kelle kontol on mitmeid kirjandusalaseid õnnestumisi, mille kinnituseks minu loo "Põgeneda Rottidelinnast" tõlkimine Ukraina keelde, viis kirjandusauhinda ja mitmete-mitmete lugude auhinnakandidatuurid ning lisaks olen ka ulmeajakirja Reaktor peatoimetaja.
Seekord aga ei ole küsimus ainult minu loomingus. Nimelt, kuna aeg on huvitav, hapu ja vilets ning ma leian, et sellistel aegadel võiks inimestesse süstida lootust ja üldse arusaamist parema tuleviku võimalikkusest, siis kerkis aastajagu päevi tagasi mu pähe mõte, kutsuda nii nimekamad kui esialgu veel rohelisemad Eesti ulmekirjanikud üles kirjutama lugusid, mille läbiv mõte oleks parema maailma võimalikkus, kui me vaid ise natukenegi selle nimel vaeva näeme. Ehk siis põhimõtteliselt nagu hopepunk.
Kuna saatus on mind õnnistanud fantastika ja eriti veel hopepunki fännist sõbraga, kes reageerib nimele Kääramees, siis otsustasin, et kui asja ajaks ainult mina, jääks kogumik liiga minu nägu. Tegin talle ettepaneku laeva hüpata ja ta oli kohe nõus. Siis tutvustasime oma kavatsusi kirjastuse Fantaasia väsimatule eestvedajale Eva Lutsule, kellele meie projekt samuti meeldis, ja hakkasime ühe lootusekeskse ulmekogumiku valmimise nimel tegutsema.
Lugesime Kääramehega läbi meile üleskutse järel laekunud lood ja kogu materjalist valisime välja üksteist lugu kaheteistkümnelt autorilt, mis võiksid kirjandushuvilist mitmel rindel rõõmustada. Siinsed lood ulatuvad muinasfantaasiast ja aurupungist võõrplaneetidele või tulevikudüstoopiatesse. Kogumiku pale on seega väga eriilmeline, ent läbiv mõte on üks – parema püüdlus peab säilima...
Autorite nimekirja kuuluvad nii oleviku- kui ka tulevikutähed. Näidetena Meelis Friedenthal, kelle lugu "Õunapuu" maitseproovina märtsikuises Loomingus ilmus, Eesti Ulmeühingu president Veiko Belials ja romaanivõistlusel silma paistnud Triinu Meres, juba tunnustatud Miikael Jekimov, Lüüli Suuk, Kristjan Sander, Häli Kivisild, Laura Loolaid, Artur Räpp, Maarja Kruusmets ja Kristi Reisel.
Tulemi saatsime koos hiljaaegu Kultuurkapitali aastapreemiaga pärjatud kirjanduseteadlase Jaak Tombergi soovituskirjaga Kultuurkapitali ja jäime ootusärevalt tulemust ootama. Ei arvanud, et selline Eesti mõistes ainulaadne ja ajakohane kogumik toetuseta võiks jääda...
Läks aga nagu läks ja see selleks...
Et jah, kas oli summa liiga suur või mingi muu põhjus, aga raha meile seekord ei eraldatud, mistõttu tuli käivitada varuplaan, ehk plaan B.
Plaan B käigus sai selgeks, et ehkki meile ulatas abikäe ka kirjastus Fotoait, jääb ikkagi puudu see vaat et olulisem element – osa honorarirahadest.
Et trükikulu, toimetajatöö ja Liis Rodeni meisterliku käe all valmiva kunstilise poole eest tasumisega saame kõik kamba peale ja ka enda erarahakottide jõul hakkama, aga autoritele maksmiseks peame siiski pöörduma teie poole.
Summa ei ole tänapäeva mõistes suur ja nagu öeldud, läheb see tervenisti lugude autoritele. Mida rohkem kogume, seda suuremaid honorare maksta saame.
Seega, vajame teie toetust. Teeme selle projekti võimalikuks! Lootus püsib, minus vähemalt.
- Kalmsten, side lõpp.
Rahakogumine käib viies astmes ehk iga järgmine aste suurendab honoraride suurust ja tagab eelmise astme summa kättesaamise:
Esimene eesmärk – 500 eur või rohkem. Hädapärane honorariraha olemas.
Teine eesmärk – 1000 eur või rohkem. Veel rohkem honorariraha olemas.
Kolmas eesmärk – 1300 eur või rohkem. Honorarifond kosus jälle.
Neljas eesmärk – 1500 eur või rohkem. Veel-veel suuremad honorarid.
Viies eesmärk – 2200 eur või rohkem. Ja honorarid kosusid veelgi.