"Kõik hea siin ilmas on juba olemas ja ootab, et Sa selle vastu võtaksid." Mulle väga meeldib see mõte. Meeldib mõelda millelegi ilusale. Viia end tagasi mõnda kaunisse hetke. Kas siis sõnas või pildis. Sellelt pinnalt on juba lihtne midagi samasugust luua, luua midagi, mis inspireerib, julgustab, lisab päevadesse rõõmu ja lootust.
Meil kõigil on keegi, kelle päevadesse soovime tuua ja luua rõõmu, näidata üles tänulikkust sel keerulisel ajal või julgustada teda tema enda valitud teel. See on raamat Sinu või Tema öökapile, käe-või seljakotti. Ajatu, end praegusel ajal väga ajakohane.
Annan Sulle veel 7 põhjust, miks toetada minu raamatu #õnnelikteekond #becominghappy väljaandmist:
- Raamat on praegu trükikojas, seega suur töö on juba tehtud, kuid kirjastajale arve tasumisel läheb tarvis Sinu abi. Kolmandiku summast olen ise kirjutamisega teeninud, hoogu on tarvis kahe kolmandiku osas! Me saame sellega koos hakkama!
- Ei mingit pikka ootamist! Raamat ilmub trükist mai lõpus, seega saad selle oma kursusekaaslastele, õpetajatele või armsatele koolilõpetajatele kindlasti õigeaegselt üle anda!
- Tegemist on piire ületava projektiga! Eesti ja Šotimaa vahele jääb kaks merd, Jüüti poolsaar ja linnulennult ca 1000 miili. Kaks rahvast, mida ühendab vabaduseiha ning armastus lugude, raamatute, looduse ja kultuuri vastu. Raamat on omamoodi Eesti-Šoti ühisprojekt. Elan oma 12-aastase pojaga Aberdeenis, Šotimaal, kuid raamatu välja andmisel aitab mind Eesti väikekirjastus Rajakaar. Keelelise korrektuuri on teinud oma ala spetsialistid Eestis ja Šotimaal.
- Selle raamatu taga on aastatepikkune pühendumine ning need, kes on ridu lugenud, märgivad, kui vajalik selline raamat on. Minule on see ühe suure unistuse täitumine.
- Tegemist on erilise, omanäolise raamatuga, kus fotod ja lood on omavahel otseselt seotud. Kõik see kokku on üks ajatu kingitus, pealkirjaga #õnnelikteekond #becominghappy. Samade märksõnade alt leiab mõtiskluste näiteid ka Instagramis.
- Raamat on eesti ja inglise keeles, sest nüüdsel ajal on meil kõigil tuttavaid, sõpru, lähedasi, kelle emakeel ei ole eesti keel.
- See on suurepärane öökapiraamat, mõnus lugemine vihmasel õhtul kamina ees, aga ka kaunis kingitus koolilõpetajale, kolleegile, sõbrale või õpetajale, aga miks mitte äri-või koostööpartnerile.
- Igaühel on oma õnnelik teekond, mõnikord vajame selle leidmisel juurde julgustust ja häid mõtteid. Seda see raamat pakubki.
Toetades seda raamatut, toetad ka julgust viia ellu häid mõtteid!
Ühe unistuse ellu viimine annab hoogu teistelegi.
Lõuna-Šotimaal asub väikelinn nimega Ecclefecchan, kus sündis Šoti filosoof, satiirik, esseist, tõlkija, matemaatik ja õpetaja Thomas Carlyle, kelle kirjutised inspireerisid ka Tammsaaret. Carlyle elas hilisemas elus Edela-Šotimaal peaagu inimtühjas piirkonnas väikses talus.
2011. aastal töötasin ma Anton Hansen Tammsaare muuseumis Vargamäel ning panin kokku õppereisi Šotimaale, siinsetesse kirjanduslikesse paikadesse. Tulime uurima, kuidas Šotimaa oma kirjanduse on turismivankri ette rakendanud. Nad teevad seda suurepäraselt, jätkuvalt.
Tänu meie imelisele kohalikule saatjale Maryle, saime loa ka seda talu külastada. Mäletan selgesti seda hetke, kui seisin karjamaal põlvist saati turba sees, sest tahtsime väga aia taga olevaid mägiveiseid paitada, ja ütlesin oma endisele ülemusele: "Kui ma üldse kunagi välismaal elan ja töötan, siis Šotimaal." Ma polnud kunagi isegi unistanud välismaal elamisest ega töötamisest, kuigi olin korduvalt käinud külas Iirimaal, kus elas ja töötas mu õde. Iirimaal meeldis mulle, kuid ma ei mõelnud kordagi, et "kuidas oleks, kui".
Aune seda mäenõlval välja prahvatatud lauset ei mäleta. Ega ma isegi ei mäletanud, kuni 2017. aasta juunini, mil lapsega nädalase ringreisi Šotimaal tegime. Siis meenus kõik. Tagasi Eestisse jõudes, alles lennukis istudes vaatasime pojaga mõlemad üksteisele otsa ja ta ütles välja selle, mida ma isegi mõtlesin: "Me võiks Šotimaale elama minna." Ma otsisin Šotimaale töö-ja elukohta, uurisin haridussüsteemi, kuid aeg ei olnud küps.
Oli 4. november 2019, kui minu armas sõbranna Liisu küsis: "Birgit, kui kaua Sa kavatsed oodata, et teha teoks OMA unistused?" Päev hiljem sündis otsus.
Siin me siis oleme. Aberdeenis, Kirde-Šotimaal. Alates 2019. aasta eelviimasest õhtust, mil saabusime pojaga linna, kus me kunagi varem polnud käinud, majja, mida olime näinud vaid piltidelt. Kaasas kaks seljakotti ja kaks kohvrit.
Sellest, kuidas meil läheb, saad lugeda SIIT.
