Tere, hea inimene, kes Sa mõtled, kas toetada seda projekti!
See, käesolev, on minu esimene raamat, mis ei tähenda aga seda, et oleksin selles vallas algaja - kirjutanud olen läbi elu väga erinevaid asju, aga ikka olen pidanud oma stiili küündimatuks, et avada uks kirjandusmaailma. Olen töötanud ja lihvinud oma oskusi. Olen pikalt kaalunud, mida mul on maailmale öelda.
Need inimesed, kes kriitilise pilguga on mu kirjanduslikke katsetusi jälginud, ütlevad - ammu oleks aeg!
Püüan nüüd seda teha kirjastuse "Hea tegu" ja Sinu, austatud lugeja, kaasabil. Tegemist on lühiromaaniga, kus erinavate inimeste pilgu läbi räägitakse armastusest ja surmast ja sellest, kuidas muutub maailmapilt surma lävel seisja ja tema lähedaste jaoks. Kuigi sisult üsna ränk, on raamatut läbiv sõnum siiski positiivne ning julgustav - mõnigi senistest lugejatest on seda raamatut nimetanud eneseabiraamatuks. Minu enda eesmärk oligi tõestada, et just surma ukselävel paistab maailm kõige ilusam - kui vaid vaadata lahtiste silmadega. Seda ilu olen püüdnud edasi anda nii hästi kui suutsin.
See väike raamat on teerajaja - kui ta inimestele meeldib, leidub sahtlipõhjas veel üsna mitu käsikirja, igaüks isemoodi, igaüks sündinud pika töö tulemusena. Kui te otsustate toetada üht lihtsat maanaist (ärgem siiski unusta, et ka natuke nõida) selle tee alguses, siis luban pakkuda lugemiselamusi veel ja veel.
Endast - et üles lugeda, mille kõigega ma elu jooksul tegelenud olen, oleks igav ja tüütu. Läbivaks jooneks on ikka olnud lapsed ja loomad ning paber ja pliiats. Praegu aitan inimesi nii psühholoogilise nõuande kui ka väikese nõiduse abiga - noorel pensionäril on selleks piisavalt aega ja hakkamist. Pean Facebookis lehekülgi "Loomadetektiiv" ning "Nõid annab nõu".
Et Sul, austatud lugeja, oleks kergem otsustada, lisan siia stiilinäite oma lühiromaanist "Kaks küünalt":
Mõnel hetkel tundus, et tulevik algabki nüüd, aga see oli eksitus. Prints osutus ikka jälle konnaks. Ilmaaegu räägitakse, et suudle konna ja temast saab prints. Elus on tegelikult vastupidi - kuningapojast saab kärnkonn kohe, kui printsess ta kaissu võtab. Peale esimest musi muutub ligaseks tiigiloomaks, kes oma limaseid jälgi ja haisvaid sokke igale poole laiali jätab. Printsiks saab konn ainult oma alateadvuses, mis kategooriliselt nõuab, et printsess väärtustaks teda nagu tulevast kuningat. Unustades sealjuures olla kuninglikult suuremeelne. Sellepärast siis niipalju kahepaikseid maa peal ringi kargab, ajapikku unustades, et loodud olid nad printsideks, aga esimene suudlus ajas pea segamini ja jättis tähelepanuta selle väikese seiga, et imelist muutumist ei toimunudki. Muutuda saab ainult hea halvaks, halb heaks. Kolmandat võimalust ei ole. Konn jääb konnaks, printsess printsessiks. Printsessist saab ajapikku matsakas kuninganna kaubanduskettide ja pesemata pesu kuningriigis, kimpus lolli mehe ja ülekäte läinud lastega. Niimoodi ongi. Me kas ei kohtagi iial oma unistuste printsi või trambime temast lihtsalt mööda, pidades teda hobuseks. Või koguni eesliks. Rumala näo ja pikkade kõrvade järgi otsustades. Üksikud õnnelikud näevad, tunnevad ära, kodustavad... Tõeline, suur armastus on legend, millest kõik on lugenud ja kinos näinud, mis aga legendiks jääbki. Mitte sellepärast, et printse enam ei oleks. Vaid sellepärast, et ka printsessidest on saanud köögitüdrukud. Kojutoodud taignatüki topivad nad Tupperware vormi ja püüavad sellest küpsetada koogi oma maitse ja ilumeele ulatuses. Enamasti kas läheb vorm lõhki või tainas kõrbema. Tulemuseks on groteskne ilmetu latakas, mis siis kahetsustundega prügiämbrisse heidetakse. Ilmaasjata. Taigen oli valmistatud hoole ja armastusega. Kasutusviis oli vale. Aga ümber küpsetada enam midagi ei anna. Mis hukas, see hukas.
Lähtuvalt selles raamatus ning ka oma tegevuses palju korduvast esoteerika teemast, mõtlesin ka kingitused toetajatele luua just sellest vallast. Just luua, mitte kinkida midagi rahaga mõõdetavat. Olgu see siis salapärane väeese või soovi korral pilguheit tulevikku või hoopis teispoolsusesse. Kättesaamise lepin iga toetajaga isiklikult kokku. Ning oma võimaluste piires hakkan sellega tegelema koheselt, kui trükisoe raamat mu kirjutuslauale jõuab. Selleks ei kulu palju aega - kirjastaja on oma ettevalmistused teinud.
