Tervist hooandja! Olen Arnold, vanust 50 ja see projekt on minu esimene üritus loomingut raamatuna välja anda. Varasemalt olen teinud eri isikutega loomingulist koostööd juba aastaid, minu poolt said kirjutatud tekstid "Noorkuu" kümnenda tegutsemisaasta albumile, olen korduvalt avaldanud erinevaid jutte "Postimehe" digilisas "Ypsilon", viimase suurema projektina sai peatükkhaaval avaldatud ka lugude kogumik "Vanas heas Ameerikas".
Minu projekti kogumaksumus on tegelikult umbes 1900 eurot ja see lõpeks sel juhul 300 raamatu trükiga. Mul puudub sellise koostöö kogemus ning seega mõtlesin, et kui saaks siit projektile hoogu juurde kasvõi 700 euro ulatuses, siis see on ka ju ka juba kõva sõna. Paralleelselt üritan rahastust mujaltki hankida, igal juhul lõpuks peab see asi raamatutega lõppema.
Jutukogu peaks välja tulema suve alguseks. Erinevad kingitused parimatele hooandjatele jõuavad neile pärale postipakkidena.
Jutukogu "Maale elama" kirjeldab ühe perekonna linnast maale elama minekut ja selle aines on pärit osalt enda kogemustest, osalt mu tuttavate üle elatust, lugudes figureerivad isikud on sellistena teiste nimede all täiesti olemas ja omas mahlas siiani vürtsikad. Lugude keskmes olev pere on väike aga tegus. Kiire sündmuste ahel viib nad ridaelamust edasi vanasse väiksesse talusse, mis jõuliselt hakkab peagi näitama, et elul võib olla pakkuda hallide toonide kõrvale ka kirkamaid värve, et elu peidab end sageli seal, kus seda muidu sedasi ei ootakski.
Üksteise järel astuvad areenile erinevad loomad ning nende vahele igat sorti inimesigi, paisates selle kõige suhtes kogenematuid pereliikmeid – eelkõige perepead - olukordadesse ühest äärmusest teise. Jutukogu lõpulooks on ühest absurdist teise keriv otse elust pärit kirjeldus kõigest sellest, mida tõi endaga kaasa perre lisanduv järgmine laps.
Aga las üks lugu räägib natuke ise enda eest. Lisan siia lõigu olukorrast, kus pere liikmed esimest korda saavad aru, et nad ei ole selles majas üksinda:
Berit oli esimene, kes juhtis tähelepanu lae pealt aegajalt kostvatele prõksatustele.
"Ähh, ära pane tähele. Vana maja, ikka mõni hiir kuskil kondab. Kui nad väga naglaks kätte lähevad, siis nende vastu leiame rohtu."
Kuid ei läinud mööda paari päevagi, kui ühel õhtul üleval katuse all lausa mürtsatas midagi.
"Ülar, see pole nüüd küll õige asi, mine vaata järele, mis seal on."
"Homme käin ja vaatan asja üle. Mul pole praegu lakaredelitki, et sinna üles minna."
Läksime magama, aga vaim püsis virgena ja kui seal veel üks plärts ära käis, võtsin lambi ja läksin trussikute väel seda asja välja vaatama.
Loomulikult polnud näha mitte midagi ja kuulda veelgi vähem. Oli täpselt sihuke tunne, et mine ja pane psühhiaatri juurde aeg kinni. Aga jäin sinna otsaseina juurde veel siiski passima. Lasin laternahelgiga kõik kahtlasemana näivad kohad üle, aga kasu sellest polnud. Ja just siis, kui mõtlesin, et no aitab küll sellest öisest lollimängimisest, süttisid äkki seal otsaakna taga kaks suurt punast silma. Need vaatasid mind kuidagi erilise kurjusega, pöördusid siis ebaloomulikult, kuuldus nagu tuhkkuiva spooni puruks rebimise krägin ja siis kadusid sama äkki, nagu ilmusidki. Ma ei pea ennast araks meheks, aga tol momendil olin enese täis tegemisest vaid sõrmeküüne kaugusel. Sain ehmatusest üle, lasin aknale valguse peale ja nagu irvitamiseks polnud seal mitte kedagi. Seisin veel kõva veerand tundi aegajalt lambiga valgust näidates, aga silmade omanik end sel ööl teist korda ei näidanud. Kustutasin lambi ja läksin kõiki meie loomi meenutades toa poole tagasi. Ainus, millega pilt enamvähem klappis, oli "Kevade" filmist meelde tulnud Tootsi mask Paunvere kooli magamistoa akna taga ja see tot-tot-tot. Kodukäija. No ei!
Riina oli juba istukil voodis, iga meel erk nagu kevadel esimest korda aasale lastud varsal.
"No mis see oli selline?"
"Ah ei kedagist..."
"No aga ma kuulsin ju."
"No ei saa aru, võibolla nahkhiired. Valges lähen vaatan lähemalt. Katsume magama jääda."
