SAADA EKKM MAALE!

Paul Kuimeti “Kohatu” on kummaline foto. Esiteks on tegemist 3D-fotoga, kuid selle vaatamiseks ei ole kunstnik eraldanud vaatajale 3D prille. Teiseks on kujutisel tõepoolest tegemist kohaga, mille nimi on Kohatu. Kolmandaks, see, kuidas Kuimet meile Kohatut näitab on pigem siiski täiesti kohatu kui et kohtlik; Võiks suisa öelda, et Kohatu on pigem Kohtlane: ta on iseenda suhtes nihkes, iseenda nime suhtes nihkes, ta paikneb iseenda suhtes valesti, ta on iseenda keskmest väljas. Eesti on täis selliseid kohtlaseid-kahtlaseid paiku, kohtlaste nimedega paiku nagu Munalaskme, Saarepeedi, Jälgimäe jne jne. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum on jälle teistpidi nihkes, ta saab normaalselt tegutseda suvel, siis kui kõik muu ümberringi on laiali valgunud, kui kõik on nii öelda kohatud, läinud ääremaale. Ühesõnaga neid pole kohal.

EKKM on Wheels on projekt, et viia EKKM iseendast välja perioodil, mil ta oma majas tegutseda ei saa, ehk siis novembrist-aprillini igal aastal. EKKM on Wheels on projekt, et viia kaasaegne kunst “kohatutesse” kohtadesse, kohtades kus kunstielu on “puudu”,väga väike või marginaalne. Teha seda ajal, mis ei ole turismi- ja suvetuurihooaaeg, teha seda ennekõike kohalike inimeste jaoks: “Kui rahvas ei tule kunsti juurde, siis kunst läheb rahva juurde.”Jah, iga selline idee võlgneb tänu peredvižnikutele, kõige kuulsamatele rändnäituste “trupile” kunstiajaloos.  Või whatever – Muhamedile ja mäele. Aga EKKM tuleb pigem nagu narkodiiler ja lööb hõlmad lahti, kotikesed kõige erinevama, kangema ja parema kraamiga vööl rippumas. EKKM tuleb nagu autolavka, või nagu pealetükkiv kutsumata külaline, või nagu ootamatult saabunud vana sõber, või nagu naiivne laps, või nagu ninatark rahvavalgustaja, või nagu heatahtlik misjonär ja pahatahtlik pätt ühekorraga, et tekitada elevust ja segadust talveunne suikunud kohtades. Et näidata kunsti ja rääkida sellest kohalike inimestega, initsieerida kohtumisi kunstnikega, mõista, mida tähendab “ääremaa”, perifeeria meie peades, kohtadest, kohatusest ja kohatajust, provintsialismist, konservatismist ja millest kõigest veel. Need motiivid domineerivadki näitusel: alates Laimre subjektivsetest kaartidest, Flo Kasearu filmidest ja lõpetades John Smithi halenaljaka looga kahest Rapla poisist Kaidost ja Markost. Näitusel esinevate kunstnike isikkoosseis ja ka esitavate tööde arv võib kohast kohta liikudes muutuda ja saab sõltuma meid ootava ruumi eripäradest. Samuti on plaanis näitusele haarata mõned kohalikud või nendest kohtadest pärit kunstnikud.  Ja tellida ka mõnedelt kunstnikelt töid spetsiaalselt selle projekti tarbeks.

EKKM on valinud näitusteks väikelinnad, mis pole kõige inimtühjemad, kuid kus kunsti just väga sageli ei kohta. Väga sageli räägitakse et meie kunstielu on keskustekeskne, pealinnakeskne, hooajakeskne jne. EKKM on asunud seda aktiivselt ise muutma. Me ei tea mis juhtub, kuidas meid vastu võetakse ja kuidas see kõik õnnestub. Aga meil on buss, meil on tehnika, meil on inimesed, hea tahe ja at least but not last - meil on väga head kunstnikud. Let’s go!

Anders Härm & Marten Esko