Hoogu soovime Rahvamajade raamatu "Igal vallal oma ooper" väljaandmisega seotud kulude katmisele, täpsemalt kujundaja ja keeletoimetaja tasude katmiseks.
Rahvamajad, kultuurimajad, mis maamärkidena asuvad kõikjal üle Eesti, moodustavad omalaadse kultuurilise vereringe. Raamat annab ülevaate Eesti rahvamajade rajamisest 19. sajandil jälgides nende kultuuriasutuste muutumist ja arengut eri ajastutel kuni tänapäevani.
Lühiannotatsioon:
Tänapäeval teab iga Eesti inimene, mis koht on seltsimaja, rahva- või kultuurimaja, sest enamikul meist on olnud nende kogukondlike kultuuriasutustega mingi kokkupuude. Kes on käinud pidudel, kes tantsutrennis, kes laulukooris, kes teatri-, kunsti- või käsitööringis. Peame enesestmõistetavaks, et igas Eesti kogukonnakeskuses – olgu külas, alevis või linnas – on peale kooli, kiriku, kõrtsi ja turuplatsi ka oma kultuurimaja – koht, kuhu saab koguneda nii kontsertidele ja etendustele kui ka pidusid ja tähtsaid arutelusid pidama.
Ent miks hakkas praktilise meelega maarahvas nappidest ressurssidest ja takistustest hoolimata 19. sajandi lõpu oma kulu ja kirjadega seltsimaju rajama? Miks hakati ehitama maju, kus kokku saada, pidutseda ja kunstiga tegeleda?
Mis juhtus kultuurimajade võrgustikuga nõukogude perioodil? Ja mis on nende rollid tänapäeval?
Raamat avab Eesti seltsi- ja rahvamajade kui laiema avalikkuse sünni- ja arenguloo erisugustes poliitilistes süsteemides ja on varustatud rikkaliku foto- ja pildivalikuga nii rahvamajadest kõikjal üle Eesti kui ka eri tegevustest, mis kultuurimajades tehtud on.
Autoritest:
Kultuurisotsioloog Egge Kulbok-Lattik annab ülevaate kultuuri- ja hariduspoliitikast eri ajastutel, avab seltsi- ja rahvamajade rolli eesti kultuuriavalikkuse kujunemisel ja ühiskonna moderniseerumisel. Arhitektuuriloolane Karin Paulus kirjeldab rahvamajade hooneid ja arhitektuuri läbi aegade. Lisaks ilmestavad raamatut ajakirjanduses ilmunud arutelud seltsi- ja rahvamajade teemal. Neist on arhiivimaterjalide põhjal raamatu tarvis nopped teinud ja pildivalikut aidanud täiendada ajaloolane Lauri Suurmaa. Nii on raamatus ühtaegu võimalik jälgida mitut lugu ja kes teksti lugeda ei taha, see saab pilte vaadata.
