Pentti Linkolat on hüütud Soome Rousseau'ks, radikaalsete keskkonnakaitseliste sõnavõttude pärast ka ökoterroristiks ja surmaapostliks. Vähem teatakse tema teedrajavast tööst linnu-uurijana.
Linkola mõtleb maakera saatuse üle. Elu säilimiseks peab inimliik naasma oma ökoloogilisse nišši. Vaja on üle minna põllu- ja loodusmajandusele ning rahvastik peab otsustavalt vähenema. Kõrge elatustase mitte ainult ei hävita loodust, vaid rikub ka inimese vaimu, keha ja kultuuri.
Ise kahe vana ja auväärse haritlassuguvõsa järeltulija, Helsingi ülikooli rektori poeg ning eliitkooli "talumatult nutikas" õpilane, viskas Linkola hõbelusika suust juba esimesel ülikooliaastal, hakates kaluriks, poolelukutseliseks linnu-uurijaks ja "metsfilosoofiks". Kasvades keskkonnas, kus doktorid ja diplomaadid olid argiasi, kujunes ta iseteadlikuks tsivilisatsioonikriitikuks, kes ei kartnud eirata mistahes konventsioone ja autoriteete – olgu teles või kirjasõnas, silm silma vastu ministri või majandusprofessoriga.
Mina tutvusin Pentti Linkola kirjutistega 1995. aastal stipendiaadina Jüväskülas õppides. Üksi võõras kultuuris võõral maal, jäi palju aega raamatukogule ja jooksuretkedele linna ümbruse metsades. Kasvanud raudse eesriide taga, oli see mu esimene vahetu kokkupuude läänemaailmaga. Jooksuretkedel nägin, kuidas toonase Eesti mõttes normaalset suurte puudega metsa leidus kitsaste ribadena ainult terviseradade servadel, edasi laiusid silmapiirini kännustikud. Linkola andis sellele vaatepildile ja kogu vaba maailma toimimisele rabavalt ootamatu tõlgenduse.
Hiljem avanes mul võimalus Linkolaga tutvuda ja teda omas keskkonnas toimetamas näha. Hobusega järvejääl võrke tühjendamas. Hommikusöögiks nii-öelda müsli (võta kümnekilosest paberkotist kaerahelbeid, lisa külma vett!), pika päeva jooksul toored ründid otse võrgusilmast hamba alla, õhtusöögiks õnneks siiski praetud luts ja naabrinaise saadetud mustikakook. Soome Ökoloogilise Erakonna koosolekul vaiksel vanamehehäälel tehnilisi küsimusi arutamas. Helsingi ülikooli aulas kõnelemas ja küsimustele vastamas. Talgud Linkola kaluritare kitsas köögis – nelja-viiekesi vormistatakse sadu ümbrikke läkitamiseks üle Euroopa, sisuks petitsioon Soome säästva metsanduse sertifikaatide tühistamiseks.
Ja muidugi Linkola keel, vaheldumisi eleegiline ja raevukas, mida 1983 pärjati Eino Leino maineka kirjanduspreemiaga. Kõnelemata muudest preemiatest ja tunnustusest: Helsingin Sanomat korraldatud küsitlusel on Linkola kahel korral (1989 ja 2002) valitud kümne Soome mõjukama mõtleja hulka; 2004 valiti Linkola Soome raadio (Yleisradio) rahvahääletusel saja kõigi aegade suurima soomlase hulka, sest "ta elab nii, nagu õpetab".
Pentti Linkola suri 2020. aastal 87 aastaselt. Üle poole sajandi radikaalset keskkonnasõnumit levitanud Linkola pidas oma ainsaks tegelikuks saavutuseks elu kaitsmisel 1995 asutatud Looduspärandi Fondi, mis ostab metsa eesmärgiga see igaveseks rahule jätta.
Loodan selle suure inimese ja mõtleja eestikeelse esseevalimiku välja andmisel ka Sinu hooandmisele.
Raamat on ca 100 leheküljeline ja illustreeritud. Plaanitav tiraaž 500 eksemplari. Raamat ilmub ja kingid saab kätte hiljemalt 2021. aasta jaanipäevaks.
Saadan kingitused headele hooandjatele posti teel ümbrikus.
Priit-Kalev Parts, Pentti Linkola teoste tõlkija