"Ma ei teadnud, et naiste positsioon ühiskonnas on tegelikult ka tule all, kuni mu 8-aastane vennapoeg tuli koju ja rääkis koolist kuuldud vägistamisanekdoote."
"Ma ei teadnud, et palgalõhe on tegelik probleem ja mitte lihtsalt märtrikompleksiga luuserite eneseõigustus. Kuni ma läksin tööle, kus kaks minuga võrdse kogemuse ja kvalifikatsiooniga meest said tunduvalt rohkem palka – sest minul polevat vaja peret ülal pidada!"
"Ma arvasin, et soorollid on kuidagi bioloogiliselt kaasasündinud ja see on täiesti normaalne, et kuigi me abikaasaga käime mõlemad täiskohaga tööl, teen suurema osa kodutöödest mina, sest mu mees teenib rohkem palka. Aga tegelikult pole ju ühtegi mõjuvat põhjust, miks mehed ei võiks teha kodutöid. Peale selle, et see neile ei meeldi."
"Ma olen alati tundnud häbi, et ma ei ole nii tõsiseltvõetav, tark, asjalik, professionaalne ja edukas kui mehed."
"Ma mõtlesin, et naised lihtsalt ei taha saada hästitasustatud tippjuhtideks. Tuli välja, et tihti ei tahagi, sest neile on lapsest saadik selgeks tehtud, et nad ei saa vastutusega nagunii hakkama."
"Ma olin täiesti kindel, et minu tutvusringkonnas ei ole soolist diskrimineerimist ja üldiselt saavad kõik palka ja muid hüvesid vastavalt oma võimetele ning annetele. Aga kui ma hakkasin kord analüüsima, kust on pärit minu hoiakud selle kohta, et mehed ongi tavaliselt vaimukamad ja naised ongi püüdlikumad, korralikumad ja ilusama käekirjaga, mõistsin, kui suur hulk potentsiaali on stereotüüpide taga lukus. Kui palju parem kõik oleks, kui keegi ei tunneks end ebakindla ja jõuetuna sellepärast, et temast oodatakse jäikade, tegelikkusele mittevastavate soorollide järgi käitumist."
Hea hooandja,
25. novembril, mis on muide juhuslikult rahvusvaheline naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev, esietendub Tallinnas, Vaba Lava teatrimajas „sugu: N“ - trupi ühistel jõududel kokku pandud teatraalne lähenemine elu põhiväärtustele. Laval annavad endast kõik ja võimalusel veel rohkemgi Evelin Võigemast, Hilje Murel, Mari-Liis Lill ja Ursula Ratasepp. See kõik on juba proovisaali sulatusahjus kõrgetel temperatuuridel.
Me ei tea, millisest linnajaost või parteilisest kuuluvusest sa Hooandjat sirvid, kui palju sul raha või võlgu on, mida sa naistest arvad või kellena end identifitseerid - mehe, naise või millegi kolmandana -, aga me tahame sind kutsuda teatrisse. Tahame sinuga kohtuda meie etendusel.
Meie lavastus ei räägi rahast, või vähemalt mitte ainult rahast, aga praegu on meil "sugu: N" teostamiseks vaja olevast kapitalist puudu just nii palju, kui on Eestis keskmiselt meestele ja naistele makstava palga vahe - see on 30%. Lisaks palgalõhele on see ühtlasi protsent, mis naistel on puudu eneseusust, tarmukusest, loomingulisest julgusest ja juhiomadustest.
Kui meil õnnestub täita see pea kolmandiku suurune lünk oma eelarves, põlevad prožektorid etenduse ajal kindla peale 30% eredamalt, õmblejad jõuavad õmmelda 30% rohkem, inspitsient närveerib etenduse ajal kolmandiku võrra vähem, muusikaline kujundus läheb kolmandiku jagu rohkem hinge, publik saab nutta ja naerda vähemalt 30% enam ning etendusejärgsed vestlused koduteel on tavapärasest kolmandiku võrra huvitavamad.
"Mis palgalõhe?!" kuuleme kedagi teie hulgast osatavat. "Kas te pole juba harjunud või? Saab muidu teha vähesema rahaga, saab nüüdki. Kellest meil tengelpung puuga seljas on?"
Oleme harjunud! Oleme saanud! Saame nüüdki, aga ei taha. Me tahame teha 30% enam, kui keskmine teatrivaataja eeldaks teatriõhtust, mil lavale ei tule ühtegi meest. Ja selle jaoks, hea hooandja, vajame sinu usku ja abi.
