Head hooandjad! Minul sai valmis jutustus, millest saab hea lugemine mitte ainult mu sõpradele, vaid ka laiemale ringile. Raamatusse on põimitud erinevad isiksused, kallid ja uhked autod, rohkelt helgeid hetki ning leidub ka elu tumedama poole kajastust. Ma leian, et selline teos on väärt palju lugejaid ja see ei tohi jääda kuskile sahtlisse peitu rohkete lugemishuviliste eest.
Sellest saab aga raamat juhul kui siinses keskkonnas saame heatahtlikelt toetajatelt vajaliku summa, et mu tehtud töö ja vaev saaks trükikotta saadetud ning siis juba ruttu-ruttu raamatupoodidesse. Tegemist on minu esikväljaandega ja see asjaolu teeb ootusprotsessi veel põnevamaks ja ärevamaks. Kui projektiga läheb kõik ootuspäraselt, siis jõulukingiks on trükisoe eksemplar mu käte vahel.
Olen kõigile juba ette tänulik!
Karina-Louisa Puht
Avasin silmad ja nägin tuttavat nahktagis kogu Brandoni kallal. Ta virutas paar tugevat hoopi vastu Brandoni nägu, tõusis püsti ja sikutas Brandoni ka jalgele. Nad vaatasid teineteisele vihaselt otsa ja mõlemad ahmisid õhku. „Naisi nii ei kohelda! On selge?“ Brandon naeris talle näkku ja ütles: „Mina kohtlen oma naist nii, nagu tahan. Hoia eemale, nolk!" Oi, kui Brandon vaid teaks, kellega tal tegu on. Nathan kuulub Dornan’s Brothersite garaaži, mida Brandon ise kõige suuremaks iidoliks peab. „Ma arvan, et me peaks asjad veidi teistmoodi klaarima. Sõidame võidu,“ pakkus Nathan. Brandoni irve muutus veel laiemaks ja õelamaks. Vihkasin teda sel hetkel enam kui kunagi varem - ta ei ole siiski kõige parem sõitja, aga nii ta endast arvas. Ma ei tea, mis tasemel Nathan on, aga ta kuulub siiski ühte kuulsamasse garaaži ja seal ta ilma asjata pole. „Teeme nii, nolk. Mille peale sõidame?“ „Arizona peale,“ mäletas ta mu nime. Brandon ehmatas hetkeks ja siis kogus end jälle.
Kui mu silmad harjusid ereda valgusega, siis nägin, et seisin ühel rõdul ja rõdu all oli väga palju inimesi, kes mind vaatasid. Ma olin kui kohale naelutatud ja otse ees laius vaade viiesajameetrisele rajale, mille alguses lõrisesid kurjakuulutavalt kaks autot, mis hakkasid minu pärast üksteist taga ajama. Ma ei teadnud, kumba võitmas näha tahtnuks. Kindlasti mitte Brandonit, sest ma vist ennist poovisin teda maha jätta. Aga kui Nathan võidab, mis siis saab? Mida ta minuga peale hakkab? See ülbe kutt, kes päästis mu järjekordsest Brandoni vihahoost, tegi mulle ainult karuteene. Brandon leiab kindlasti järjekordse põhjuse, miks mulle kallale tulla. Ma ei tea, mis temaga juhtunud on, aga varem ta pole nii hull olnud. Napilt riietunud neiu kõndis autode ette, tõstis valge kaltsu üles ning lasi sel kukkuda ja kõik prožektorid hakkasid roheliselt kumama. Siinne kiirendus oli hoopis midagi muud kui need tavalised, kus ma käinud olin. Siia oli palju investeeritud ja vaeva nähtud, et inimestel oleks terve õhtu tegevust.
Punane Camaro oli meetri jagu ees ja ma arvasingi, et Nathanil pole isegi erilist põhjust gaasi vajutada. Kuid siis hakkas Mustang rebima ja finišini oli veel pool maad. See sõit oli nii lühike, aga tundus terve igavikuna. Sulgesin silmad ega avanud neid enne, kui kuulsin pealtvaatajate juubeldusi. „Selle kauni iluduse siin rõdul võitis kõva edumaaga,“ kostis hääl kõlaritest...
