Posted 29.10.17
LOGIRAAMAT//AD2156//30.03//18.51
Täna täitub mul 8. üksiolemise aasta. Homme hommikul kell 8.15 stardib Memory Field, ning võtab suuna Hoagi galaktikaparve ääremaal asuva päikesesüteemi 17. planeedile, kust varasemalt saadud andmed kinnitavad taevakehale läkitatud inimese DNA ellujäämist ning segunemist kohalike eluvormidega.
Need on põhjused, miks tänane õhtusöök näeb pisut pidulikum välja. Lisaks tavapärasele tabletikuurile, valasin välja kolmemaitselise kokteili ja patustamiseks avan 139 aastat tagasi kapslisse salvestatud kodulõhna.
Kohver, 15. nimelise kristalliga on valmis, need toimetan laeva varahommikul, kuhu mitu aastat tagasi on hoolikalt pakitud ülejäänud 52 692 997 maalase mälestused. Olen kristallikonteinerite vahel sadu kordi jalutanud ning hoolikalt üle kontrollinud, kõik turvaprotokollid. Konteinerites on kristallid sorteeritud inimeste vanuste järgi, mil nad mälestused üle kandsid. Pikkade vaidluste tulemustel mõjus vanuseline jaotus inimkonnale kõige vähem diskrimineerivalt, kuigi riiulite vahel ringi liikudes, polnud sel mingit tähtsust, lõpusirgel nägid kõik ühtemoodi välja ja väga laial skaalal, ei erinenud ka kristallidele ülekantud mälestuste sisu.
Keegi ei osanud prognoosida, kas mälu ülekanne 17. planeedil saab võimalikuks või mitte, aga kristallides talletub sinna kord salvestatud info isegi siis, kui kivid purustada lugematuteks tükkideks, mis loob eelduse, et kunagi meie füüsilised ja mentaalsed kehad ikkagi kohtuvad. Stardini on jäänud veel 804 minutit. Nelja minuti pärast avan lõhnakapsli.
Posted 27.10.17
Ma püüdsin alati vastuvoolu ujuda, mistõttu lükkasin kehavahetust väga pikalt edasi. Tagantjärgi mõeldes oli see muidugi rumalus. Et patsiendid ei kannataks identiteedikriisi käes, mis paratamatult biooniliste ja laboris kasvatatud organite asendamisega kaasnes, peab vähemalt 31,2% orgaanikast olema loomulikul teel kasvanud. See tähendas, et osad minu kehaosad olid 122 aasta vanused ning neid enamvälja vahetada ei saanud. Teadsin, et mul on jäänud veel varuks vaid 12 tervena elatud aastat, aga sellegipoolest adusin, et 122 on uus 88 ja eriti tugev oli see tunne peale igahommikust psühhovitamiinide kuuri.
Kohanemine ei olnud kerge, eriti pimedusega. Kuigi kunstvalgusega püüti päikese kadumist korvata, olid paljud minuvanused loobunud väljaskäimisest. Tubastes tingimustes sai öö ja päeva vahetumisest tingitud valguserutiini, mida me kõik füsioloogiliselt vajasime, paremini kontrolli all hoida ning depressiivse pandeemia ärahoidmiseks, soovitati neil rohkem ruumides viibida, kes olid sündinud enne Suurt pimedust.
Siiski korraldasid valitsused püüdlikult välikeskkonna süsteemset valgustamist, sest need, kes päevavalgust polnud näinud, tundsid end Valgustatud looduses hästi. Ka mulle meeldis aeg-ajalt oma hõljukiga linnataha metsa lennata, kuigi metsaks seda enam nimetada ei saanud. Vähemalt mitte selliseks, mida omal ajal metsaks pidasime. Massiline väljasuremine oli kardinaalselt moonutanud varasemat looduspilti ning rakutehastes kasvatatud valgust tootvad puud, metsaloomi imiteerivad biokoopiad ning uued, tihtipeale lausa fantaasiapiire ületavad superolendid, aitasid sellele vaid kaasa.
Samas oli kuulda, et siin-seal tekkis märke uutest looduslikest eluvormidest, mis andsid meile kõigile lootust ning toitsid uute legendide teket maailma (taas)loomisest.
Posted 27.10.17
Tartu Kultuurkapital toetas raamatu väljaandmist 400 euroga. Suur tänu!
Posted 25.10.17
See foto sai tehtud 2047. aasta talvel, täpset päeva enam ei mäleta, aga see oli kindlasti enne minu 80. juubelit, seega ilmselt jaanuaris. Kaminasse muidugi tuld siis enam teha ei tohtinud, aga mul oli vale välja mõeldud, juhuks kui keskkonnaametist oleks hoiatussõnum saadetud - et suitsetasin korstnast vareseid välja. See oleks muidugi omakorda kaasa toonud loomakaitseühingu pahameele ja ilmselt trahvigi, aga tollal ei osanud ma seda ette näha. Õnneks, ei pannud õhtupimeduses keegi suitsevat korstent tähele ja nii sain oma varesevalet veel mitu head aastat varuks hoida.
Riides enam keegi niimoodi ei käinud - jätkusuutlik ja roheline disain ning isepuhastuvad ja tervendavad kangad olid põhjuseks, miks mood nähtusena lõplikult unustuste hõlma vajus, asendades meie garderoobides ülikonnad, kampsunid, õhtukleidid, lipsud, traksid, lihtsalt kleidid kasutajasõbralike ja igavesti kestvate sportlike rõivastega, mis mulle põhimõtteliselt ei meeldinud. Samuti ei meeldinud mulle kaasaegne nutimööbel ja kuigi mulle armsaks saanud tugitoolil segas üks väljaturritav vedru juba päris oluliselt istumist, polnud ma mingil juhul valmis seda välja vahetama helendava, masseeriva, laulva, sõnumeid edastava ja diagnoose paneva nanonailonist voolitud veidruse vastu.
Samal ajal, kui mina kuulasin esimesel korrusel Melodija-aegseid plaate, mediteeris Kaili pööningule väljaehitatud kunstpäikesega toas, viies seal aeg-ajalt läbi telepaatilisi seansse lastelastega, kes kahjuks elasid teisel kontinendil ja käisid meil külas vaid kord aastas. Olles juba mitmendat korda läbi lugenud viimase, paberil väljaantud ajalehe, mis pärines aastast 2029, avasin lõpuks kineesi ja oleksingi unustanud end hologramme vaatama, kui see väljaturritav vedru poleks end taas ebameeldival moel meelde tuletanud. Veel samal õhtul lasin Raz`il logerisse saata oma mõõdud, et nanolaborist täpselt minu kehasse töödeldud nailontool võimalikult kiiresti printerisse jõuaks.
Posted 18.10.17
Lühijuttude kogumik hakkab sammhaaval ilmet võtma. Toimetaja Berk Vaher on kokku pannud lugude järjestuse, et need moodustaksid raamatus ühtse terviku ning kunstnik Marge Nelk on välja valinud lood, millele ta teeb illustratsioonid.
Raamatusse tuleb kümme Marge illustratsiooni ja juba vähem kui paari kuu pärast saate näha, kuidas ma vananen Marge silme läbi sellistes lugudes nagu:
Kui ma vananen Chicagos
Kui ma vananen Singapuris
Kui ma vananen FuCitys
Kui ma vananen DreamNetis
Kui ma vananen valgusaastate kaugusel
Kui ma vananen Mooral
Kui ma vananen teises tsivilisatsioonis
Kui ma vananen tuhandete aastate pärast, magades
Kui ma vananen Peipsi põhjas
Kui ma vananen teistele alternatiivvanadusi luues
