Kuidas kõik algas?
Kogu raamatu kirjutamine sai alguse ühest väiksest kirja pandud seigast umbes 12 aastat tagasi. Lapsepõlv on kindlasti selline aeg, kus meie reaalsus on hoopis loomingulisem, ning just seepärast tundsin, et need lood peavad kirja saama. Olgu nad siis päris või osaliselt välja mõeldud.
Aastate jooksul on need lood kindlasti veidi muutunud ja kohandatud, vastavalt sellele, kuidas ma neid tol hetkel mäletasin või milliseid emotsioone see minus tekitas. Iga lugeja leiab kindlasti ka ennast nendes meenutustes. Meie lapsepõlves on rohkem sarnasusi, kui me arvame. Kui tihti me sellest räägime, on omaette küsimus, aga nüüd ongi selleks just aeg.
Illustraatoritest, toimetajast
Raamatule on ääretult vahvad pildikesed sisse joonistanud minu kallid sõbrad ja imelised kolleegid. Meil kõigil on oma arusaam nendest lugudest ja erinev käekiri, mistõttu on selle raamatu lugemine omamoodi ka kunstiline seiklus.
Lood raamatusse olen küll ise kirja pannud, kuid raamat on valminud koostöös minu heade sõprade, kolleegide ning teiste toredate inimestega. Nende tugi ja panus, kogu raamatu valmimise protsessi juures, on lausa imetlusväärne. Aitäh Teile!
Milliseid lugusid raamat sisaldab?
Raamat räägib näiteks sellest, kuidas meie küla uus tee sai endale valge joone keskelt läbi jooksma, või miks teinekord tuul puhub nii kõvasti, et puud lähevad katki. Lisaks on seal juttu parimatest lapsepõlve mängudest, nagu näiteks liimipulga sõda, lumepallide äri või hoopis imelistest prügikasti leidudest.
Kõik on justkui tavalised väikse küla asjad, millele me alati tähelepanu ei pööra.
Tekstinäide ühest loost
Kui lumekindlused olid valmis saanud, tuli paika panna tiimid, mis olid alati vastavalt sellele, kes olid koos oma kindluse ehitanud. Me leppisime kokku reeglid ja panime paika lumepiirid, kust kindlasti ei tohtinud üle minna. Varem meil selliseid reegleid ei olnud ja see osutus täiesti katastroofiliseks.
Minu naabripoiss Geir ei tohtinud kuu aega meiega järgmine talv lumesõda mängida. Nimelt sai ta ühel talvel korraliku sinise silma ja rebenenud suusapüksid. Selliseid asju ikka aeg-ajalt juhtub. Ma ei saanud küll aru, miks sellest selline skandaal tuli, aga Geiri ema oli ikka väga pahane. Seetõttu panimegi lumepiirid maha ja leppisime kokku, et näkku ei tohi lumepalliga visata, mitte et me seda varem teinud oleks.
Geiri sinine silm oli täiesti tema enda lohakuse tõttu. Nimelt olid tal pidevalt saapapaelad lahti. Ta ütles, et neid pole mõtet siduda, kuna nad tulevad kohe lahti tagasi, sellepärast ta selle jäätüki otsa oma silmaga koperdaski.
Ma arvasin pigem, et ehk ei oska Geir neid paelu veel piisavalt hästi siduda, aga seda ma talle ütlema ei hakanud, vähemalt mitte teiste laste ees. Küll iga asja jaoks on oma aeg ning Geir õpib oma paelade sidumise varsti ära.
Milleks kasutan hooandjate toetust?
Selleks, et need vahvad lood tuua kõigi praeguste ning endiste laste käte vahele, ongi vaja teie abi. Raamat läheb peale Hooandjat trükki, ning kohe kui nad sealt trükisoojana välja astuvad, saamegi koos nendesse ühistesse lugudesse laskuda.
Kui kõik läheb hästi ning saame soovitud summa kokku, siis jõuame raamatu enne uut aastat kõigile kätte toimetada, et saaksite imelisel jõuluajal veidikene naerda ja meelt turgutada.
