Tere, mina olen Sven Vabar. Umbes aasta tagasi andsin välja oma esimese jutukogu pealkirjaga "Ribadeks tõmmatud linn", mille üks jutt "Musta lennuki kirik" võitis kunagi Tuglase preemia ja mille kaks teist juttu nomineeriti samale preemiale. "Ribadeks tõmmatud linn" nomineeriti ka Betti Alveri debüüdiauhinnale. Ja võibolla te olete kuulnud ka jutukogumikust "Mitte-Tartu", mille ma 2012. aastal erinevate autorite tekstidest kokku panin.
Ja kuigi ma olen "Ribadeks tõmmatud linnaga" väga rahul, tundsin kogu aeg, kui ma tolle raamatu lugusid kirjutasin - juba 2000. aastate algusest peale - et tegelikult ma tahaks kuidagi hoopis teistmoodi kirjutada. Ma otsisin taga mingit nippi või vigurit, mille abil mitte isegi lihtsalt kirjutada, vaid õieti kuidas üldse olla, vaadata ja tajuda. Aastal 2013 ma taipasingi põhilise viguri ära, aga siis läks veel hulga aastaid, kuni uus kirjutamisemasin korralikult tööle hakkas. Nimeks sai see masin Kivivalgel. Ja nüüd ongi esimene Kivivalgel raamat valmis: pealkirjaga "2013-2024".
Selles raamatus Kivivalgel vaatab asju ja sündmusi, mis tema ümber toimuvad, ja inimesi, kes tema ümber toimetavad, ja mõtleb mingeid mõtteid ja meenutab asju, mis on olnud. Ehkki mina kui Sven Vabar pean ütlema, et mina mäletan neid asju ja sündmusi natuke teistmoodi.
See raamat on tegelikult täitsa valmis: kujundatud ja kõik; selle kujundas Kaili Kalle, toimetas Liisi Rünkla ja annab välja Kaarnakivi seltsi kirjastus. Kultuurkapital meile natuke juba raha andis, aga rasketel aegadel mitte nii palju kui vaja oleks olnud, nii et nüüd ta ootab veel ainult teie hoogu, et trükki minna. Suured tänud teile!
Kriitikud Sven Vabari eelmise raamatu "Ribadeks tõmmatud linn" kohta:
"Vabari teostes segunevad eri maailmad nõnda nagu Christopher Nolani filmides. Nendes on miskit gnostilist."
Siim Lill, Vikerkaar
"Loed südamerahuga, aga ümber jutustades kõlaks see justkui hullumeelse sonimisena."
Tõnis Hallaste, Müürileht
"Möödunud aasta üks positiivseid üllatusi oli Sven Vabari kogumik "Ribadeks tõmmatud linn". Vabari tugevuseks on osav sõnadega maalimine. Tema jutud on nagu pildid, mis jäävad tükiks ajaks kummitama, isegi siis, kui süžeed enam nii konkreetselt ei mäletagi. See pole mitte niivõrd rõhuv kummitamine, kuivõrd ebamäärane hämune tunne kuskil kuklas, mis vahetevahel endast märku annab."
Paul Raud, Looming
"Lood võivad olla romantilised, fantastikasse küündivad või sürrealistlikud, kuid teadusleksikaga mängiv kirjutusviis annab neile sidususe, mis tekitab tunde, et loeme eksirännakuil oleva teadlase memuaare. [---] Kõige hirmutavam, lõplikum muutus tema lugudes paistab olevat märgisüsteemi kadu või totaalne muutumine."
Ave Taavet, Looming
"Sven Vabari proosa on revenant, ühtäkki hämarilmast tagasi juhtunu nagu mitmed ta juttude tegelased. Eesti maagilise realismi nautlejad ja mittekohtades seiklevad urbanistid pole ta loomingut küllap unustanud. [---] Ta koostatud kogumik "Mitte-Tartu" (2012) tõi ehk lausa muutusi terve linna kuvandiloomesse."
Berk Vaher, Keel ja Kirjandus
"["Mitte-Tartule"] järgnevatel aastatel toimus mu meelest aegamisi autori mingisugune eemaldumine, võib-olla isegi taandumine – avaldamisest, jah, aga vist ikkagi ka kogu (Tartu) kirjandus- ja kultuurisfäärist. Kui teadlik see oli, ei oska ma öelda, aga igatahes pole seesugune täielikulähedane eemaldumine kuigi tavapärane, ehk lisas seegi teatavale Vabari müüdile oma nüansse."
Maia Tammjärv, Sirp
"Õigupoolest puudub meil kohalik kirjanduslik ja kriitiline traditsioon, mille raames oleks mugav seda kogu käsitleda."
Jaak Tomberg, ERR
