Peatselt on valmimas minu järgmine raamat pealkirjaga "Maximuse muhedad mõtisklused/Maximusõ muhhe mõtõlusõ", milles olevad lood tulid minu juurde justnagu iseenesest eriolukorra ajal. Mõnes mõttes täiesti juhuslikult, soovist pakkuda sellel keerulisel, segasel ja teadmatusest tulvil perioodil igal hommikul sõpradele elurõõmsaid lugusid läbi pere lemmiklooma tegemiste ning mõtiskluste kirjeldamise.
Raamat ilmub kakskeelsena, st kõik lood saavad olema nii eesti kui võru keeles. Elan juba üle viie aasta Võrumaal ning soovin siin sündinud raamatu abil aidata kaasa võru keele püsimisele kohalike hulgas ning selle keele ilu tutvustamisele ülejäänud Eestimaale. Võru keelde aitas need lood panna minu kallis võrukast abikaasa Aigar Pindmaa.
Nendes lugudes suhtleb peategelane Maximus oma sõprade naabri-Pitsu, naabri-Nessa ja oma silmarõõmu naabri-Almaga. Karjakoer mõtiskleb humoorikal moel erinevatel elus olulistel teemadel: sh tänulikkusest, loodusega kontaktis olemisest, elurõõmust, sõpruse hoidmisest, vanemate austamisest, elu loomuliku kulgemise usaldamisest, eneseväärtustamisest ning loomulikult armastusest. Mõned käsikirja lugenud inimesed on lausa öelnud, et see on mõnes mõttes südantsoojendava armastusromaani moodi. Ääretult sooja tagasiside põhjal tundub, et lugemisrõõmu võib see raamat pakkuda nii väikestele kui suurtele. Igaüks võib sealt leida lisaks äratundmistele ka mõne uue väärtusliku taipamise või veidi teistmoodi vaatenurga elule.
Kaane ja raamatus olevad kaks värvimislehte on illustreerinud suurepärane kunstnik ja armas inimene Aide Leit-Lepmets, kelle joonistused tekitavad minus samasuguse hea sooja tunde nagu Ilon Wiklandi omad Astrid Lindgreni raamatutes.
Raamat on hetkel saamas viimast lihvi küljendaja-kujundaja Maarju Veermäe meisterliku käe all ning seejärel rändab see trükkimiseks-köitmiseks Tallinna Raamatutrükikotta – sealse meeskonnaga on mul olnud ääretult hea koostöö läbi paljude aastate. Seal tunnen ennast ja oma raamatuid hoituna. Miks see hoidmine nii oluline on? Sest olles kirjutanud päris mitu raamatut (vaata teadlikareng.com, kreetrosin.com), hakkab mulle üha enam tunduma, et iga raamat on autori jaoks mõnes mõttes nagu laps.
Hooandjate toetust kasutan ma raamatu väljaandmisega seotud kulude katteks. Raamat tuleb trükisoojana trükikojast 2020. aasta juulikuu teisel nädalal. Pärast seda toimetan selle hooandjatele ning teen vähemalt kaks esitlust – neist üks toimub Võrumaal. Ootan kõiki avatud meele ja lahke südamega inimesi oma raamatuesitlusele! Olen ääretult tänulik, kui Sa selle raamatu valmimisprotsessi oma hooga toetad ning annad hoogu eestimaisele loomingule! Tänan Sind! Ole hoitud!
"Omanäoline raamat, mille puhul võib tegu olla kaasaegse Rosetta kiviga, mille abil jõuab võru keel ka nendeni, kel enam Võrumaa otsejuuri pole. Karjakoer Maximuse lugude puhul pole tegu ei laste-, looma-, ega eneseabiraamatuga, kuid on natuke igaühest neist. Seega võivad seda raamatut lugeda nii lapsed, loomaarmastajad, kui eneseotingutel erinevaid vaimseid praktikaid proovijad. Maximus on eriline just selle tõttu, et ta sobib kõigile ja ei jäta külmaks kedagi. Eriti tahaks esile tõsta võru keelde panija elutervet ja inimlikku lähenemist teemadele, millel ametlikult ei teagi nagu võrukeelseid vasteid olevat (meditatsioon jms). Pean ausalt tunnistama, et päritolult võrukana meeldisid Maximuse lugude võrukeelsed versioonid mulle eestikeelsetest rohkem. Aga ehk selles ongi raamatu Rosetta kivi funktsioon – et anda aimu võru keele võimalustest ning jätta meie kodumurde elusa jutukeele aga ka sisuliste ja isegi nn vaimsete tekstide edastamise nüansirohkest võimalusteväljast. See raamat võiks ilmuda kasvõi selleks, et keegi – nagu kunagi Roseta kiviga juhtus – ühe väikse ja eredalt erilise kultuuri taaselustamiseks leiaks."
Inga Raitar / Võrumaalt pärit kirjanik, kelle esimene emakeel oli samuti võru keel
"Lastele on see raamat suurepäraselt eluliselt arendav igas mõttes. Annab teadmisi elu ja looduse koos toimetamisest, samuti arendab sõnavara ja toetab kohalolu, endas olemist. Võrukeelset teksti oli mõnus lugeda, tuletas meelde palju ununenud sõnu. Ootan juba raamatu ilmumist, et lastelastele ette lugeda!"
Ene Kivi / Pikaajalise tööstaaziga lasteaiaõpetaja Võrus (sh 30 aastat Päkapiku lasteaias), Võrumaa aasta õpetaja kandidaat aastal 2011
