Meie küla eided said külaplatsil kokku, vaatasid, et nii ilusa platsi ikka omale siia teinud, et lausa lust, puha kõlakoda ja külakiik olemas. Jalakeerutamise jaoks asfaltki maha pandud. Vägisi kiskus mõte sinna, et millal siis saab oma platsil tantsu keerutada. Eided meil kõik moodsad, võtsid aga nutitelefonid taskust välja ja valla kultuurikava ette. Vaadati ühtepidi ja vaadati teistpidi, no mida ei ole, seda ei ole, mitte ühtegi pidu pole ette nähtud. Mis me sest platsist siin niisama peame, rendi või karjamaaks tagaküla lehmadele.
Eided mõtlesid ja välja mõtlesid, et meil ju see MTÜ ja vallal nende jaoks lausa oma kord ja tähtis komisjon tehtud, et küsiks siis õige oma küla jaaniõhtule ka toetust. Möödund sügisel sai ju maarahva laadalt kõik peenemad hilbud ja ehted koju taritud, kaua sa nendega ikka kodus oma vanamehe ees kekutad, tahaks ikka külarahvale ka uuemat moodi näidata. Tegime siis vallasakstele vormikohase taotluse ära, aga need vastasid, et neil juba üks pidu on ja ega iga külaeide jaoks nüüd eraldi jaanituld küll tegema ei hakata, et tehke oma vahenditest, kui tahate. Eitedel suured pered, laenud ja liisingud kaelas, kust siin need oma vahendid veel peaks võetama, millest külarahvale pidu teha. Eided solvusid hingepõhjani, nutsid kolm ööd ja päeva järjest, palju ei puudunud, et oleks külasse kolmanda jõe juurde nutnud.
Eided on meil kanged ja nii lihtsalt alla ei anna, kui ikka tahtmine teha on. Said siis eided saja-aastase rahvamaja kamina ees jälle kokku, et plaani pidada, sest kuhu see kõlbab, ise tahame aasta külaks saada, aga ühte jaanipidu nüüd tehtud ei saa. Mõtlesime juba, et mine või plakatitega Toompeale, aga kesse sealgi meid kuulaks. Televusserisse või Delfisse võib olla saaks, aga no sinna saame me niikuinii, sest meil ju aasta küla konkurss käsil.
Pealegi uudistes näitas, et linnas pidi nüüd mingi imelik roheline plärakas ringi hiilima. Keegi ei teadvat, mis asi ta täpselt on, äkki veel mõni väljamaalt toodud haigus ja hakkab meilegi külge, ei meile seda vaja ei ole. Bensiini hinda ka tõstavad jälle, kust see rahagi võtta, et seda pealinna vahet voorida.
Meile meeldib oma külas olla, meil siin kõik olemas. Isegi Lätti viina järgi pole vaja minna, sest tubli külamees on meile poe teinud. Müüb seal isegi seda va peent käsitöö õlut, mis Purtse mõisas poisid teevad. Üks eit meil siin tahtis kokku hoida ja käis Lätis viina toomas, teadagi, et meil siin värskes õhus kõik hästi säilinud, ja küsiti dokumenti, kodus avastas, et jäigi see kaart sinna Lätti. Kas oli seda jama veel vaja, hakka nüüd veel uut tegema, mis see kõik maksab ja ega sedagi tea, mis need lätlased selle kaardiga seal korda võivad saata, lausa hirm tuleb peale. See eit meil külas alles uus kah, kuskilt saare pealt tulnud vist, ei tea veel, kuidas siin maal õieti elama peab.
Vabariigi aastapäeval andsid vallasaksad eitedele rõõmuks valla aasta tegija tiitli, ilusa kujukesegi kaasa ja mis seal salata, natuke vahendeid kah. Aga väheks jääb sellestki ja ega see kujuke meile jaanitule ääres lõõtsa ei tõmba, et tantsu vihtuda saaks.
Vahepeal kraapisid eided ikka sukasäärest viimase varu välja ja sai küla vastlapäev rahvamaja juures kenasti maha peetud, et lastel ka ikka lusti oleks ja vanarahva kombeid meeles peetaks.
Solvuminegi läks eitedel pikapeale üle, aga unistus jaaniööl oma külas sõnajalaõit otsida jäi. Hakati siis uurima, et kas siis tõesti kuidagigi ei saa neid vahendeid. Uuriti siit ja uuriti sealt, kuniks eitedele meenus, et nüüdsel ajal on see ühisrahastus populaarne, et prooviks ka selle Hooandja asja ära. Ja siin me nüüd oleme. Kui ka sina tahad koos meiega Lüganusel jaaniööl jalga keerutada ja mõnusasti aega veeta, siis anna aga hoogu.
PS Kõik ikka teavad, mis see sõna eit tähendab, jah? Eks ikka seda eriti ilusat tüdrukut.
Hoia end meie tegemistega kursis www.facebook.com/lyganuse ja kohtumiseni 23. juunil lõkke ääres.
