Posted 24.09.21
Jõudsime finišissel! Küll on tore, et kasside kuningas Mäo on leidnud sõpru-toetajaid, nüüd on meid juba 97 - suur aitäh, armsad hooandjad! Raamatu illustratsioonid on valmis ja raamat kujundamisel ning ootab trükkisaatmist oktoobri teisel nädalal. Kui raamat on trükist tulnud, võtan teiega ühendust raamatu kättesaamise asjus!Tänu ja tervitustega, Tiia
Posted 16.09.21
Tere, armsad hooandjad!
Sügis astub pikkade sammudega lähemale ja kaugel need jõuludki enam:) Juba 70 hooandjat on otsustanud varuda jõulukingi (või mõne muu kingi) mõnele oma väiksemale sõbrale-sugulasele. Lastekirjanikule on see puhas rõõm, kui tema kaua nokitsetud lugu lõpuks nendeni jõuab, kellele mõeldes see kirjutatud on!
Üks suurepärane uudis veel: raamatu illustraator Katrin Ehrlich on esitatud tänavuaastaseks Edgar Valteri illustratsiooniauhinna nominendiks! Palju õnne, Katrin!!
Kui aga Mäo-raamatu vastu huvi tunnete, lugege allolevaid katkendeid. Kassikuningas Mäo, kes vahepeal kaotsi läks ja Kurriga tuttavaks sai, pidas maha kakelungi ühe sissetungijaga ja lakub nüüd haavu. Ta tunneb, et peatselt on teda ootamas Suur Muutus. Ja see ei olegi halb, vaid midagi hoopis teistsugust. Päris lõppu kirjanik otse loomulikult paljastada ei saa, aga ma luban teile, et te ei pettu!
Posted 05.08.21
JÄRJEUTT: MÄO, KASSIDE KUNINGAS
Hea uudis on see, et Hooandjas tuleb kassikuninga toetajaid üha juurde! Neid on juba enam kui poolsada! Aitäh!
Eelmises osas pääses Mäo koduarestist välja ja sai tuttavaks ühe toreda emakassiga. Nüüd aga läheb asi päris karmiks:)
Mäo kaitseb oma territooriumi
„Noh, lippa,” ütles suurem inimene. Uks mu selja taga sulgus.
Sirutasin end ja nuusutasin ettevaatlikult ümbrust. Tüütuid Kutsu-Kutsusid, kelle eest peaks puu otsa ronima, ei paistnud läheduses olevat. Tuult ka ei olnud: õhus hõljus mulla, vihma, kõdu, autode ja aedade lõhna. Tasakesi keereldes langes allapoole suuri värvilisi lehti, neid maandus puude alla ja kõnniradadele.
Istusin trepil, esikäpad viisakalt koos, ja jälgisin üksisilmi kukkuvaid lehti. See vaatepilt otse vangistas mind. Pats ja pats. Pats, pats ja pats.
Korraga nägin silmanurgast võõrast isakassi hiilival sammul lähemale tulemas.
Ta oli süsimust ja nägi välja selline, nagu poleks tükk aega süüa saanud, küll aga tundus ta olevat tublisti kakelnud.
Mul ei olnud isu kakelda, kohe üldse ei olnud.
Urisesin pikalt ja hoiatavalt: see on minu territoorium! Ära mõtlegi lähemale tulla, või muidu saad tunda mu teravaid küüsi ja hambaid! Aga too tolgus ei teinud kuulmagi, vaid astus ülbelt edasi.
Kõndisin talle vastu ja panin tähele, et ülbik on minust noorem, kõhn küll, aga sitke.
Järelikult tuleb käiku lasta hoiatussignaal number kaks, otsustasin välkkiirelt. Tõmbasin selja küüru ja kähisesin: khhhhhhhhhh!
Khhhhhhhhhhhhh!!! kähistas sissetungija vastuseks. Ta taganenud sammugi, tema enesekindlus näis isegi kasvavat.
Midagi polnud parata, nüüd tuli käiku lasta hoiatussignaal number kolm ja rünnata. Mis ta siis tuleb meie õue peale laiama! Iga korralik isakass peab kaitsma oma kodu ja oma karja. Tõmbasin kõrvad peadligi, mu silmaterad läksid suureks ja mustaks, tõin kuuldavale metsiku sõjahüüu ja sööstsin tüübile kallale.
Ma olin kindel, et võõras kohkub ja pistab punuma, aga see sõge laskis kuulda oma vastiku sõjakisa ja kargas hammastega otse mu kõrva kinni. Mjääääuuuuuu, see oli valus!
Veerlesime tolmus, meie tagajalad väntasid ägedalt, püüdes tabada teise kõhualuses õrnu kohti, esikäppadega kriimustasime ja kihvadega puresime, aga kumbki teisest võitu ei saanud. Kräunusime, kähisesime, õrisesime ja mäugusime; kära, mida me tegime, oli kõrvulukustav. Oli see vast kakelung!
Tundsin, et hakkan väsima, aga alla andmine ei tulnud mulle mõttessegi! Aeg- ajalt lasi üks meist teisest lahti ja jooksis veidi maad kaugemale, kutsudes teist jälitama ja uuesti kallale sööstma. Nii me ajasime teineteist mööda tolmust platsi taga, kord oli üks all ja teine peal, siis vastupidi. Mjäääääooouuu!!!
Korraga läks uks lahti ja minu inimene, see suurem, astus trepile. „Mis kisa siin käib?” imestas ta, tõttas lähemale ja plaksutas käsi: „Kõtt, kao minema! Ei kakle meie hoovi peal! Kõtt!!”
Lasksime võõraga teineteisest lahti. Sissetungija taandus vastutahtmist, heitis üle õla umbusklikke pilke ja sörkis aeglaselt minema.
Mina lipsasin longates tuppa.
„Oi, Mäo, su kõrv on katki,” hüüdis väiksem inimene.
„Tõsine kaklus oli,” ütles suurem ja kükitas mu juurde. „Ikka nii, et karvad lendasid.” Ta silitas mind tasakesi.
Urisesin nõrgalt, ma ei tahtnud, et keegi mind puudutaks.
„Mäo on uhke loom, sobib tõesti kasside kuningaks, aga ta on tegelikult päris vana kass juba,” ütles suurem inimene väiksemale.
"Ei ole vana," vaidles väiksem vastu.
„Kassi kohta juba päris taat, ta on kaheteist-aastane. Vanem kui sina. Kas sa oled
tähele pannud, et ta ei jaksa enam trepist nii väledalt üles joosta nagu varem? Ja hambad on tal kehvaks jäänud, ja karva ajab hullusti.” Ta silitas mind uuesti, väga õrnalt.
Lebasin vaibal, kaminas praksus tuli ja tukk tuli peale. Kõrv valutas ikka, aga juba vähem. Õdus oli olla. Kui sulle tuuakse limpsimiseks vett ja tehakse pai ja istutakse su juures, siis on ju õdus ja soe. Peaaegu nagu siis, kui ma olin väike kassipoeg ja magasin oma ema juures koos kõigi oma õdede ja vendadega.
Mul on aga imelik tunne, et varsti tuleb Suur Muutus. Mõnikord on see tunne nõrgem, mõnikord tugevam. Ma ei tea, mis muutus see on, aga see on juba pikki päevi õhus olnud. Ma tahan rohkem magada ja vähem joosta, ja kaklemine, kui aus olla, ei huvita mind enam üldse.
Jah, Suur Muutus tuleb. See ei ole halb muutus, pigem on see põnev, sest kõik on siis hoopis teistmoodi. Muutus ei jää tulemata: see on looduse seadus, niisamuti nagu Päevakera veereb hommikul üle taeva ja õhtul poeb jälle peitu. Selles olen seljaüdini kindel."
Posted 28.07.21
Tere, armsad raamatu- ja kassisõbrad ja hoo andjad! Küll on tore, juba on koos 40% vajaminevast!! Loodan, et saame projekti üleval hoida ka augusti jooksul!
Seniks aga järgmine katkend Mäo loost. Vana suslik ei ilmu koju ja Martti hakkab muretsema.
Martti oli rahutu. Mäo, kes oli esimest päeva üle hulga aja õue jalutama lastud, ei olnud õhtuks koju tulnud.
„Äkki temaga juhtus midagi?“ ütles ta emale murelikult. „Tavaliselt tuleb ta alati koju.“
Onu Leo, kes istus, teekruus käes, elutoa punasel diivanil, vangutas pead.
„Mäo on isakass,“ ütles ta. „Isakassid tahavad vahel natuke ringi hulkuda. Nagu ka emakassid. Küllap ta tuleb tagasi, kui on isu täis jooksnud.“
Martti oli onu Leo igapäevaste külaskäikudega juba päris harjunud.
„Leo on bioloog,“ ütles ema. „Teda võid sa uskuda küll, ta tunneb loomade elu.“
„Mis asi on jooksuaeg?“ küsis Martti.
„Nagu kõik loomad, tahavad ka emakassid poegi ilmale tuua,“ seletas onu Leo. „Loodus on nii ette näinud. Kui poegade saamise aeg kätte jõuab – ja seda nimetataksegi jooksuajaks – levitavad emakassid õhu kaudu aineid, mida kutsutakse feromoonideks.“
„Mis nende feromoonidega siis on?“ imestas Martti. Kasside elu tundus talle
korraga väga huvitav.
„Nii annab emakass isakassidele märku, et emakass on valmis poegi saama,“ vastas Leo. „Võibolla oli lähedal mõni kassipreili, kellest Mäo ei suutnud kuidagi lahkuda. Küll ta koju tuleb.“
Aga Mäo ei tulnud ka hommikul ega järgmisel õhtul. Ei tulnud isegi kolmanda päeva hommikul. Ema ja onu Leo lohutavad sõnad ei parandanud Martti tuju nüüd enam karvavõrdki. Ta tahtis oma kassi. Tahtis tema siidisele kasukale pai teha. Tahtis, et Mäo jälle tema kõrval pikutaks ja nurruks, kui ta legoklotsidega ehitab või arvutis mängib. Ta oleks nõus olnud talle kasvõi kümme korda päevas ust lahti tegema ja teda välja ja sisse laskma, kui ta ainult tagasi tuleks!
Martti käis toast tuppa ja nägi nii kurb välja, et lõpuks ütles onu Leo: „Martti, mis sa arvad, kui õige teeksime kuulutuse, et Mäo on kadunud. Vahest on keegi siitkandi rahvast teda märganud ja aitab meil Mäo üles leida?“
Kõigepealt otsisid nad arvutist üles Mäo pildi, mille ema oli sinna kunagi
salvestanud. Ema ja onu Leo aitasid mõelda kuulutuse teksti ja Martti trükkis pildi alla:
KADUNUD
12aastane triibuline isakass
MÄO
Leidjale vaevatasu!!!
Kõige alla panid nad ema telefoninumbri. Siis trükkis ema kuulutuse printeriga välja.
Mäo oli pildil nii rahulolev, justkui nurruks ta parasjagu. Martti tundis pilti
vaadates nii suurt igatsust, et pidi mitu korda kiiresti silmi pilgutama, et nutt peale ei tuleks.
Ema tegi kuulutusest veel mitu koopiat ja otsis välja liimituubi.
Nüüd jäi üle veel kuulutused lähiümbruskonna laternapostidele kleepida. Üks neist sai Marja tänavale, üks Oa ja üks Herne tänavale. Ühe plakati lubas Herne tänava toidupoe omanik poeuksele panna. „Ooh, küll su kass välja ilmub,“ ütles ta Marttile sõbralikult. „Minu oma käib ikka paar korda aastas hulkumas.“
Martti ja onu Leo tegid igaks juhuks ka linnaosale ringi peale. Nad nägid ühte vöödilist, kahte laigulist ja ühte süsimusta kassi, kes pikutasid teeserval
päikeselaigus, jalutasid põõsaste vahel või kõõlusid katuseserval. Ükski neist polnud Mäo. Martti süda vajus saapasäärde. Mis siis, kui Mäo ei tulegi enam koju?
Posted 28.07.21
Tere, armsad raamatu- ja kassisõbrad ja hoo andjad! Küll on tore, juba on koos 40% vajaminevast!! Loodan, et saame projekti üleval hoida ka augusti jooksul!
Seniks aga järgmine katkend Mäo loost. Vana suslik ei ilmu koju ja Martti hakkab muretsema.
Martti oli rahutu. Mäo, kes oli esimest päeva üle hulga aja õue jalutama lastud, ei olnud õhtuks koju tulnud.
„Äkki temaga juhtus midagi?“ ütles ta emale murelikult. „Tavaliselt tuleb ta alati koju.“
Onu Leo, kes istus, teekruus käes, elutoa punasel diivanil, vangutas pead.
„Mäo on isakass,“ ütles ta. „Isakassid tahavad vahel natuke ringi hulkuda. Nagu ka emakassid. Küllap ta tuleb tagasi, kui on isu täis jooksnud.“
Martti oli onu Leo igapäevaste külaskäikudega juba päris harjunud.
„Leo on bioloog,“ ütles ema. „Teda võid sa uskuda küll, ta tunneb loomade elu.“
„Mis asi on jooksuaeg?“ küsis Martti.
„Nagu kõik loomad, tahavad ka emakassid poegi ilmale tuua,“ seletas onu Leo. „Loodus on nii ette näinud. Kui poegade saamise aeg kätte jõuab – ja seda nimetataksegi jooksuajaks – levitavad emakassid õhu kaudu aineid, mida kutsutakse feromoonideks.“
„Mis nende feromoonidega siis on?“ imestas Martti. Kasside elu tundus talle
korraga väga huvitav.
„Nii annab emakass isakassidele märku, et emakass on valmis poegi saama,“ vastas Leo. „Võibolla oli lähedal mõni kassipreili, kellest Mäo ei suutnud kuidagi lahkuda. Küll ta koju tuleb.“
Aga Mäo ei tulnud ka hommikul ega järgmisel õhtul. Ei tulnud isegi kolmanda päeva hommikul. Ema ja onu Leo lohutavad sõnad ei parandanud Martti tuju nüüd enam karvavõrdki. Ta tahtis oma kassi. Tahtis tema siidisele kasukale pai teha. Tahtis, et Mäo jälle tema kõrval pikutaks ja nurruks, kui ta legoklotsidega ehitab või arvutis mängib. Ta oleks nõus olnud talle kasvõi kümme korda päevas ust lahti tegema ja teda välja ja sisse laskma, kui ta ainult tagasi tuleks!
Martti käis toast tuppa ja nägi nii kurb välja, et lõpuks ütles onu Leo: „Martti, mis sa arvad, kui õige teeksime kuulutuse, et Mäo on kadunud. Vahest on keegi siitkandi rahvast teda märganud ja aitab meil Mäo üles leida?“
Kõigepealt otsisid nad arvutist üles Mäo pildi, mille ema oli sinna kunagi
salvestanud. Ema ja onu Leo aitasid mõelda kuulutuse teksti ja Martti trükkis pildi alla:
KADUNUD
12aastane triibuline isakass
MÄO
Leidjale vaevatasu!!!
Kõige alla panid nad ema telefoninumbri. Siis trükkis ema kuulutuse printeriga välja.
Mäo oli pildil nii rahulolev, justkui nurruks ta parasjagu. Martti tundis pilti
vaadates nii suurt igatsust, et pidi mitu korda kiiresti silmi pilgutama, et nutt peale ei tuleks.
Ema tegi kuulutusest veel mitu koopiat ja otsis välja liimituubi.
Nüüd jäi üle veel kuulutused lähiümbruskonna laternapostidele kleepida. Üks neist sai Marja tänavale, üks Oa ja üks Herne tänavale. Ühe plakati lubas Herne tänava toidupoe omanik poeuksele panna. „Ooh, küll su kass välja ilmub,“ ütles ta Marttile sõbralikult. „Minu oma käib ikka paar korda aastas hulkumas.“
Martti ja onu Leo tegid igaks juhuks ka linnaosale ringi peale. Nad nägid ühte vöödilist, kahte laigulist ja ühte süsimusta kassi, kes pikutasid teeserval
päikeselaigus, jalutasid põõsaste vahel või kõõlusid katuseserval. Ükski neist polnud Mäo. Martti süda vajus saapasäärde. Mis siis, kui Mäo ei tulegi enam koju?
Posted 16.07.21
Kuidas läheb Kasside Kuningal?
Siin teile mekkimiseks järgmine katkend.
Mäo tutvub Kurriga
Mõnikord ei saa ma oma inimestest aru. Mul õnnestus osava jahipidamise tulemusel kinni püüda üks suline olevus. Olin oma saagi üle pööraselt rõõmus! Loomulikult võtsin ma selle hambusse ja tõin oma karjale, sest ma ju hoolitsen nende eest. Ja mis oli tulemus? Ei mingit tänu. Väiksem inimene hakkas karjuma ja tõmbas ukse minu nina all kinni. Suurem inimene võttis mu saagi ja peitis selle ära. Isegi pai ei tehtud mulle!
Kõige tipuks ei saanud ma enam õue, kuigi mul oli tungiv vajadus üles otsida mõni tore emakass. Istusin kannatlikult ukse juures, kaapasin käpaga linki, tegin kurrnjau! mäo! ja lõpuks isegi: määäooooo!! Uks ei avanenud.
Lõpuks lihtsalt põõnasin diivanil. Mu saba vajus sorgu ja magasin, aina magasin.
Ühel tõesti väga ilusal hommikul läks suurem inimene ukse juurde ja ütles: „Noh, Mäo, täna on sinu õnnepäev! Õue!“
Esiotsa ei liikunud ma paigast. Siis tõusin aeglaselt, sirutasin end ja kõndisin ükskõikse näoga ukseni.
Kui uks minu järel kinni langes, tegin suu lahti ja ahmisin õnnelikult endasse kõiki neid lõhnu, mis õhus heljusid. Rohulõhn, mööda jooksnud Kutsu-Kutsu hais, lillede aroom, teetolmu kuivus, postiljoni lehk, tuule niiskus, puulehtede rohelisus … ja ... ei või olla! Emakassi kutsuv lõhn!
Tundsin, kuidas muutun korraga üheks väga krapsakaks isakassiks. Justkui polekski ma pikki päevi diivanil maganud.
Emakass, kelle lõhna ma haistsin, pikutas veidi eemal sirelipõõsa all ja vaatas minu poole. Siis pööras ta pilgu ükskõikselt kõrvale.
Kõigepealt venitasin end ja sirutasin käpad välja. Ajasin saba püsti. Siis jalutasin aeglaselt lähemale, aga ainult natuke. Istusin maha ja tegin näo, justkui ma ei märkakski seda võrratut, kauni musta-valge-pruunilaigulise kasukaga emakassi, kelle rinnaesine ja käpad olid lumivalged. Oo, kui kaunis ta oli, kui nõtke! Ja kui magusalt ta lõhnas!
Tõusin ja jalutasin pisut lähemale. Aeglaselt, et emakassi mitte ehmatada. Mu käpad, sabakont, kõht ja ninaots surisesid põnevusest, justkui oleksin jälle väga noor isakass, keda ümbritseb lahke, kutsuv ja üllatusi tulvil maailm.
Istusin põõsa alla maha. Panin pea käppadele ja vaatasin igatsevalt emakassi poole.
Ta vaatas mulle vastu.
Nii me siis pikutasime kahekesi sirelipõõsa all ja vaatasime teineteist. Sirelipõõsas säutsus üks suline olevus ja päike ajas mu kasuka mõnusalt soojaks.
„Mäo!“ ütlesin vaikselt. „Krnjau!“
„Kurrr …!“ vastas emakass.
Nii ma saingi Kurriga tuttavaks.
Posted 01.07.21
Rõõm! Juba on üle viiendiku vajaminevast summast koos ja iga hooandjaga suureneb võimalus, et raamat ilmavalgust näeb! Aitäh, armsad hooandjad!!
Kuidas läheb aga Kasside Kuningal?
Soovimatu kink
Ema klõbistas oma arvuti taga tõlketööd teha ja Martti pani legoklotsidest kokku mereröövlilaeva. Jälle oli laupäev, naabri-Kaisa oli sõitnud maale vanaema juurde ja õues polnud midagi teha.
Martti oli just laeva masti külge kinnitanud mereröövlilipu, kui ema korraga klõbistamise lõpetas ja ütles: „Ma nägin Mäod akna taga hiilimas. Martti, ole pai laps, lase kass tuppa.“
Martti ajas end ohates püsti. Mäo tahtis viimasel ajal kogu aeg õues käia ja poisile tundus, et ta on muutunud kassi uksehoidjaks. Kuna emaga vaidlemisel polnud mõtet, läks ta välisukse juurde, keeras ukse lukust lahti ja pistis pea õue.
Ukse taga istus tõepoolest Mäo ja ootas sisselaskmist. Ta oli rahuloleva ilmega.
Martti põrkas tagasi. Mäo kõrval uksematil lebas väike kollase kõhuga lind. Martti kükitas maha: ta puudutas linnukest ettevaatlikult. Lind ei liigutanud, oli kõva ja kange. Ta oli surnud.
„Paha kass!“ karjus Martti kohkunult, kargas püsti ja lõi ukse pauguga kinni. Ta tormas nuuksudes tuppa ema juurde.
„Mis lahti?“ küsis ema kohkunult. „Kas juhtus midagi?“
Martti seisis keset tuba ega saanud sõna suust.
Ema tõusis, tõttas esikusse ja avas ukse.
„Oh sa vaene rumal linnuke,“ kuulis Martti ema rääkimas.
Mäo kalpsas ukse vahelt sisse ja vudis kööki krõbinakausi juurde.
Ema tuli tuppa.
„Tule istu minu juurde,“ kutsus ta. Martti istus sõnakuulelikult ema kõrvale diivanile ja ema võttis tal ümbert kinni.
„Sa oled Mäo peale kuri, et ta linnukese maha murdis,“ ütles ta.
„Jaa-aa,“ nuuksus Martti.
„Ja sa oled kurb,“ jätkas ema.
Martti püüdis end küll tagasi hoida, aga nutt tuli uuesti peale.
„Mul on ka väga kahju,“ ütles ema.
„Mulle tundub, et parim, mida me praegu teha saame, on linnuke maha matta. Mis sa arvad, kas lähme õue ja otsime ühe kena
matmispaiga?“
Kollase kõhuga linnuke, kellele ema ja Martti panid nimeks tihane Tom, leidis oma viimse puhkepaiga aia tagasopis suure kase all. Ema oli linnu pehmesse paberisse mässinud ja Martti kaevas oma väikese labidaga augu. Muld oli niiske ja kaevamine polnud eriti raske.
Ema pani linnukese õrnalt augu põhja ja lükkas kätega mulla peale, nii et tekkis väike hauaküngas. Kõige lõpuks meisterdas ema hauale kahest oksaraost ja luitunud pikkadest rohukõrtest väikese risti.
„Nagu päris surnuaial,“ arvas Martti.
Ema pistis risti otsapidi mulla sisse ja ütles: „Lenda parematele jahimaadele, väike tihane Tom.“
Päike paistis kaseladvas, oksal vidistas kuldnokk ning mahe kevadine tuul kõigutas puuoksi.
„Mis tähendab „parematele jahimaadele”?” küsis Martti.
„Noh, nii räägiti indiaanijuttudes, kui keegi suri. Et lahkunu läks ära parematele jahimaadele. Parematel jahimaadel on hea elu, seal on palju loomi, mida küttida. Ma peaksin sulle mõne indiaaniraamatu otsima.”
„Ja nüüd on peiete aeg,“ ütles ema. „Lähme kööki ja peseme käed, ja siis ma teen meile mõlemale kruusitäie kakaod.“
Kui nad köögilaua taga istusid ja kakaod jõid, seletas ema Marttile, et Mäo käitus nii, nagu kassid ikka käituvad.
„Kassidel on jahiinstinkt,“ ütles ema. „Kui nad näevad hiirt jooksmas või linnukest muru sees nokkimas, ei saa nad teisiti, kui peavad jahti pidama. Piltlikult öeldes on nad niiviisi programmeeritud.“
„Kes neid programmeeris?“ küsis Martti pahaselt. „Kas jumal?“
Ema naeris ja tunnistas, et ta ei tea. „Võib-olla jumal, aga võib ka olla, et loodus,“ kostis ta. „Inimesed usuvad nii üht kui teist, ja kõik on veendunud, et just nemad teavad, kuidas asjad on. Aga näiteks ka tihased on programmeeritud – ussikesi ja putukaid nokkima. Nad peavad sööma, et elus püsida ja oma poegade eest
hoolitseda.“
„Mulle küll selline maailm ei meeldi, kus ühed söövad teisi,“ arvas Martti. „Miks ei võiks kõik lihtsalt sõbralikult koos elada?“
Martti ei suutnud mitu päeva Mäole pai teha. Väikese kollase kõhuga linnukese pilt kodutrepil ei läinud tal meelest.
Mäo ei tohtinud nüüd kaks nädalat õue minna. „Las on toas seni, kuni noored linnukesed natuke tugevamaks ja targemaks saavad, et oskaksid kassi käest putku panna,“ ütles ema.
See mõte lohutas Marttit natuke.
Posted 20.06.21
Imeline, jällegi on kümmekond hooandjat lisandunud! Ent hoogu maha ei saa võtta, samm-sammult tuleb eesmärgi suunas edasi rühkida.
Seniks aga järgmine katkend Kasside Kuninga loost, seekord tema enda pilgu läbi:
"Mul on kaks inimest. Üks on suurem, teine väiksem, kuigi ka hiigelsuur. Väiksem lõhnab teisiti, natuke nagu kassipoegade moodi, ja tema liigutused on äkilised. Ta võib hea tujuga ühest ruumist teise traavida ja kõva häält teha: ahhahhhahahhaaa! See ei ole ohtlik ega rahutuks tegev hääl. See hääl tähendab, et kõik on hästi.
Minu inimesed on targad. Nad saavad aru, et kui krõbinakauss on tühi, siis tuleb sinna krõbinaid panna. Ma olen neile õpetanud, millised krõbinad mulle maitsevad ja milliste lõhn mind eemale peletab. Nad on ära õppinud isegi kasside keele!
Kasside keele peenemad varjundid ei vaja häälitsusi. Kassid suhtlevad pilkude ja vaevumärgatavate liigutuste, näiteks vurruvõbina ja kõrvavõngutamise kaudu.
Kui kassid teevad häält, võib see tähendada kolme asja.
Esiteks, minu inimene ei ole tähele pannud, et krõbinakauss on tühi. Pärast seda, kui olen teda hüpnotiseerivalt põrnitsenud, end püsti ajanud, tema jalgade ümber tiirelnud ja käpaga kaabanud, on selge, et pean häält tegema. Määoo? Kurnjäu?? Isegi kõige hajameelsem inimene märkab seepeale, et Krõbinakauss On Tühi.
Teisel puhul teevad kassid häält siis, kui tegemist on ohuga. Näiteks tungib minu territooriumile jõle, pidurdamatu elukas, keda minu inimesed millegipärast Kutsu-Kutsu hüüavad. Siis ajab iga endast lugupidav kass end küüru, tema karvad lähevad turri ja ta toob esile hirmuäratava kähina:
khhhhhhhhhhhhhhhhhhh!, mille peale isegi jõle, pidurdamatu elukas Kutsu-
Kutsu kohkub ja tagasi tõmbub. Nii kaitseme meie, kassid, oma territooriumi ja oma inimesi.
Ja kolmandal puhul tahab hääl isakassi seest välja tulla sellepärast, et ta igatseb hirmsasti ühe toreda emakassi järele. Kohe väga-väga igatseb, lausa väljakannatamatult!
Aga minu inimesed ei vaja harilikult, et ma kõva häält teeksin nagu mõni rumal Kutsu-Kutsu. Nad loevad mu mõtteid. Kui ma lähen ukse juurde, sirutan käpad pehmelt vastu ukselinki ja end pikaks venitan, taipavad nad, et mul on vaja jahile minna, või et pean õues oma alamatega suhtlema. Siis tuleb kas suurem või väiksem inimene ja teeb ukse lahti.
Ma ei torma kunagi uksest välja. Ma peatun, avan kergelt suu ja nuusutan õhku.
Ma nuusutan õhku keelega. Kas õhus on tuttavaid kasse, mõni tüütu Kutsu-Kutsu või senitundmatu lõhn? Näiteks on mul meeles lume lõhn, kui ma alles väike kassipoeg olin ja esimest korda lund nägin. Ma pidin ühelt käpalt teisele kargama, sest see valge asi, mis taevast alla sadas, hammustas mind."
Posted 15.06.21
Hurraa! Juba on hoogu andnud 16 toredat inimest ja number hakkab tasahaaval kasvama! Et hea hooandja saaks raamatust veidi lähemalt aimu, postitan katkendi tekstist.
Hommikune ärataja
Mäo on suur triibuline isakass. Ta elab koos Martti ja tema emaga
kolmekorruselise vana puumaja esimesel korrusel. Hommikuti tuleb Mäo Martti tuppa ja istub tema voodi ette vaibale. Istub kohe tükk aega ja ootab vaikselt.
Martti nohiseb magada.
Mäo istub edasi. Ta tahaks, et Martti paneks tema kaussi krõbinaid ja tükikese kassikonservi. Juba ainuüksi selle lõhn paneks Mäo käpalt käpale tammuma!
Mäo kõht on üsna tühi, sest öösel sõi ta ära viimased krõbinad.
Akna taga hakkab helendama. Martti uni on peaaegu juba lahkumas, ent poiss ei taha veel sugugi soojast voodist välja ronida. Ta pigistab silmad kinni ja püüab tagasi magusasse uneilma lipsata.
Triibuline isakass Mäo on kannatlik. Ta ootab ustavalt. Lõpuks teeb ta suu lahti ja ütleb leebelt: “Mäo!” Ja siis, kui Martti ikka veel silmi lahti ei tee, ütleb juba nõudlikumalt: “Mäo!!”
Sellepärast ongi ta nimi Mäo, et see on ainus sõna, mida ta inimeste keeles oskab.
Nii oli see kõik selgi hommikul.
„Mäo!“ ütles Mäo üpriski nõudlikult.
Nüüd polnud Marttil enam pääsu. Ta tegi silmad lahti ja vaatas kassi, kes istus tema voodi ees, silmaterad suured ja tumedad, ja nurrus.
“Hommikust, kiisu,” ütles Martti uniselt, ohkas ja tõstis jalad voodist välja. Nii õpetas teda vanaema: kui hommikul ei taha mitte kuidagi ärgata, siis tõsta vähemalt jalad voodist välja.
Edasi hakkavad jalad juba ise kõndima.
Posted 10.06.21
Tore üllatus! Meiega võttis ühendust agentuur AGE, kellele meeldis mõte raamatust "Mäo, kasside kuningas", nii et nad on jaganud Hooandja linki ka Nurri (teate küll, see klassikaline lemmikšokolaad) Facebooki lehel ja Instagramis!
Nii vahva! Aitäh!
https://www.facebook.com/kassnurr
https://www.facebook.com/kassnurr/photos/1784260311757335
