Tere, hea Hooandja!
Minu nimi on Anne Daniela Rodgers, olen kunstnik.
Olen end kunsti kaudu väljendanud pea kolmkümmend aastat, eriti meeldib mulle maalida botaanilisi natüürmorte. Sel aastal tundsin, et soovin teha väikese vahekokkuvõtte ajapikku valminud teostest. Esialgne mõte anda välja väikeses tiraažis pehmekaaneline kataloog hakkas aga kasvama kui kutsusin raamatu lehekülgedele kunstist ja loomisest vestlema hea raamatusõbra, kirjaniku ja loovisiku Kerttu Soansi.
Ja nüüd, juba õige pea on meil ilmumas kõvakaaneline paljude maalidega kinkeraamat "Ilu loob rahu".
Meie põgusad, tihti poeetilised mõlgutused kutsuvad lugejat-vaatajat kaasa ja edasi mõtlema. Samamoodi, kui kutse või kui vihje, mõjuvad ka raamatus reprodutseeritud kunstiteosed.
Lehekülgi on raamatus 132, fotod kunstiteostest asetsevad igal teisel leheküljel ning kujundus on üles ehitatud visuaalselt rahulikus stiilis.
Eesti Kultuurkapital on raamatu väljaandmist juba toetanud 3500 euroga, see summa katab suurema osa neljasaja raamatu trükkimise kuludest. Hooandjate annetused aitavad katta muud raamatu väljaandmisega seotud kuludest — kaasautori honorari, trükifaili küljenduse ja Kultuurkapitali toetuse ületanud trükikulud.
Millised kingitused ootavad teid, head Hooandjad, meie projekti toetamise puhul, leiate kõrvalt annetuste rubriigist.
Oma raamatuga kohtute esitlusel Kirjanike Majas (Harju tn 1) või saate need hiljem kätte Kalamajas, ArtDepoo Galeriis (Jahu 12-213) galerii lahtiolekuaegadel. Kui toetate meid mujalt Eestimaalt, võtan teiega e-maili teel ühendust, et raamat(ud) kindlasti teieni jõuaksid!
Raamatu esitlus toimub Kirjanike Maja musta laega saalis neljapäeval, pisut enne emadepäeva, 08.05 kell 18.00. Olete kõik koos sõpradega väga oodatud!
Suur tänu Sulle, armas Hooandja, Sinu toetus on meile väga oluline!
Lõik eessõnast:
Olen veendunud dialoogidesse uskuja, nagu üks mu sõber hiljuti ütles: "Sa ei saa iseendale küsimusi esitada, sest vastused saavad olla vaid need, mis juba sinu sees on." Olen kindel – just dialoog avardab meie maailma. Sellepärast kutsusin arutellu hea kirjasõbra Kerttu Soansi, kelle kirjutisi lugesin ja nautisin tema esimestest raamatutest alates. Mulle meeldis ka meie kombinatsioon: kirjanik, kes maalib, ja kunstnik, kes kirjutab. See tundus olevat hea platvorm, millel on piisavalt palju kattuvust, et asjasse rohkem selgust leida. Meie vestlus ei ole ei kunstiajalugu, -teadus ega -psühholoogia, see on kahe loovisiku arutlemine loomingu, loomise ja loovtöö meetodite üle ning mõtted järgnevatel lehekülgedel on vaid järgmiste dialoogide algus.
Ja lõik meie dialoogist:
Sõna lumisel autol
KE: Mulle tundub, et see täitumus, see pakitsus, kutse tegutsemisele on midagi sellist, et... vaimne maailm soovib materialiseeruda. Tunnetan seda protsessi kui kõik kõigega seotust teadvuse niidistikus ja ideed – nemad ei sõltu minust, vaid nad on ise. Ja nad tahavad pääseda nähtavale, püünele. Et neil see võimalik oleks, vaevavadki nad meid, sest neil on vaja loovat inimest.
Rudolf Steiner on öelnud väga ilusasti, et kui üks idee sind külastab ja sa hakkad temaga flirtima ja lood temaga suhte ja jätad ta siis maha, on see võrreldav sellega, kui jätaksid maha oma armsama. Pead olema väga ettevaatlik, kuidas sa ideega ümber käid.
Eks ideid tuleb ju inimeste pähe kogu aeg, aga kui oled juba ühega alustanud, talle juba üht-teist n-ö lubanud, siis tuleks seda ideed ka arendada ja pakkuda talle võimalus kasvada, muutuda, küpseda. Ehk ei oleks õige iga takistuse puhul, näiteks kui idee muutub sulle igavaks, see kohe välja vahetada mõne uue, noorema ja ilusama idee või rikkama idee vastu. Võib-olla me võtame ja jätame liiga kergekäeliselt vaimse maailma ande?
AD: Jaa... see on küll ilus ja piltlik. Carl Gustav Jung on öelnud midagi sarnast, et mitte inimestel ei ole ideed, vaid ideedel on inimesed. Lõpuks jõuame ikka samasse kohta välja, et looming ei tule mitte looja seest, vaid looja läbi.
Mulle meeldis see väike terake, mille Sa siin eelnevalt poetasid, et... mis tunne on, kui Sa oled ühe sõna lumisele autole kirjutanud? Mis tunne on, kui sõna ei ole enam Sinu sees, vaid on Sinu ees?
KE: Sa panid seda tähele, aitäh. Eks see ole sõnagurmaani mäng, et kuidas üht üksikut sõnakest testida, et kuidas ta sobitub konteksti. Kui kirjutada lumisele autole näiteks lumi, siis seda sõna justkui polekski, see kaob sellesse, mida ta kirjeldab. Mõne sõnatundlikuma võib see küll naerma ajada, et näe lolli, kirjutas lumele lumi. Kui kirjutada aga lumisele autole tuli, muutub kõik. Kui lumi ära sulab ja klaasile jääb näpujäljest lumi, on sellest saanud midagi palju erilisemat. Eks palju oleneb ka sõna lugeja meeleolust, millest sõna kirjutajal pole aimugi.
