Terve elu olen tänulik, et olen eestlane. Meie ilus keel ja kaunid sõnad. Südamlikud kirjanikud ja kaunid lauljad. Tähenduslikud sõnad ja igapäevased soojad sõnumid. Juba väiksena tahtsin ka keelt kasutada. Kanda edasi miskit. Palun eestlased looge rohkem.
*
Vahel tundub, et elan õhulossides. Tahan maailma üles kirjutada. Unistan südametele kirjutamisest. Tahan panna kirge paberile. Tahan olla endaga ja maailmaga aus. Tahan unistada ja koguda unistada. Tahan teada tema unistust ja julgustada teda. Tahan, et elu meid armastab. Tahan, et tema tähtedel on tähendus ja ükski unistus ei ole kauge. Unistan, et igal eestlasel ja igal kodul oleks hääl. Meil kõigil on sõnumid. Palun usaldage südant ja lubage nad valla.
Aga vahel peab ju pilvepiirilt alla ronima. Viis aastat kirjutamist, et kogeda EI-sid. Isa insult. Enda töötus. Loobumine. Vanaisa sattus haiglasse. Vanaema ei saa rahu, sest peab isegi maakodust mentaalselt ravima. Käisime üks päev teda vaatamas. Paistab, et Taadu on minemas. Tahan nutta, aga mehed ei pidavat nutma. Kollased näod kõngemas, mähkmed ja märatsev vanaisa. Tugevad õed, kes teavad, mida tähendab patsient nimega Alzheimer. Mamma annab kätte pildid, kus mina, Kaur ja Taadu olime veel noored.
Köögilaud. Jälle need nõukaegsed soola ja vürtsi topsid. Vana ja väsinud kass. Tilkuv kraan ja keev kohvi. Vanaema vaatab suurte silmadega otsa ja küsib pisarsilmil:
„ POJA, MILLAL SA ENNAST KOKKU VÕTAD?! MILLAL ME MINGEID RAAMATUID NÄEME!”
Tädi unistab kirjastusest. Samal ajal kardab pere Taadu pärast. Ema kardab, et ma ei leiagi tööd. Isa kardab, et tal ei jätku enam unistusi ja aega. Hüpoteegid ja meeletu rabamine. Tahan ka neid kuidagi aidata. Nii kirjutangi kirjavigadega ja vihkan ennast, sisendades, et sel pole mõttet. Mamma kardab, et meil pole aega. Mina kardan avaldamist. Mina kardan avalikku ausust.
Kui kurdan mure Mammale, väidab ta, et ausana ja õigete kavatsustega ei ole midagi karta.
*
Mida ma põen! Lase soov universumisse! Kuulan Brian Tracy´d, kes peaks kõik unistused täitma. Mõtlen, et miks tal nii imal hääl on. Mamma peab nägema, et pojast lõpuks miskit saab. Kosmos, mina tegin enda poolt kõik, näita meile, kas meie unistustel ja tähtedel on tõesti tähendus. Meenub Portugal. Mina, Anu, Peeter, Bonita – kutsa, kes päästeti mahajäätud majast. Nälg, viie teki all magamine, öised vestlused meie unistusest.
„ KURAT, ME PEAME KIRJUTAMA, RAISK”
Mõtlen Peetrile ja Svenil ja loodan, et nad teevad oma unistused teoks. Loodan, et Anu, kes nii palju asju mul disaininud – illustreerinud, näeb samuti kunagi mu raamatut. Et keegi näeb tema ilusat kunsti.
*
Nüüd kuulen, et liiga vähe tudengeid käib välismaal. Kurjad inimesed aga panid pagulaste maja põlema. Laske lapsed välismaale, nad tulevad tagasi suuremate südametega. Käige ära, et näha suurt pilti. Käige ära, et paremini kodumaad armastada. Omandage kogemusi ja looge unistusi. Käige ära, et olla soojemad eestlased. Meil palme ja päikest pole, aga meil on tugevad südamed!
*
Käisin kaks korda Erasmuseks – välistudengiks. Kirjutasin sellest raamatu. Enne seda oli Tallinnas Põrgu. Seal kogesin Imet. Ta rääkis võõras keeles, lõhnas eksootiliselt ja lehvitas oma tumedaid lokke. Pärast seda usun igavesti Erasmuse programmi. Olen vabatahtlik ESN ( Erasmus Social Network) Tallinnas. See on vabatahtlikke ühendus, mis korraldab siinsetele tudengitele erinevaid üritusi. ( Eesti õhtud, Eesti Pulm, Lõuna- Eesti reis, Naissaare reis, „Laulev revolutsioon” filmiõhtu, Eesti keele ja kultuuri õhtud)
Nüüd tahan teha esimest Erasmuse kirjastust. Nii paljudel on lugu rääkida. Aga hetkel vajan hoogu. Tahan trükkida 74 paberkujul raamatut „ Erasmustan Sind, Küpros”. Üks nendest läheb kindlalt Mammale. Teised 71 tahan jagada annetajatele 01.01.2016-ks. Toon ise kohale.
Suurem unistus on raamat tõlkida inglise keelde. Suurem unistus on jagada Erasmuse armastust. Suurem unistus on teha kirjastus, mis annaks välja inspireerivaid lugusid üliõpilasvahetusest. Hetkel kirjutan/toimetan ja kogun lugusid inglise keeles www.erasmusloves.com
Samas otsin taga ka raamatu teist peategelast. Kus ta on? Kas ta mäletab mind veel?
*
12.10.15. Kas sellel kõigel on mõtet? Saan kõne. Vanaisa on surnud. Igaveseks. Ilmselt jäin hiljaks.
17.10. 15 Jätan temaga hüvasti. Sellel on mõtet. Tal peab ju pilvepiiril midagi lugeda olema!
