Armsad hooandjad! Jagan õnneliku naisena elu suure pere, hulga lemmikloomade ning mitme erineva ameti ja hobi vahel. Minu suurimad armastused lisaks perele on luuletused ning loodus. Viimaste kuude jooksul on muusad minu vastu helded olnud: luuletusi on sündinud pea iga päev, vahel ka mitu tükki päevas. Panen neid kirja peamiselt bussiga tööle sõites või siis õhtuti koeraga metsas kõndides. Viimasel juhul käib see nii, et toetan selja vastu puutüve ning kahman seljakotist märkmiku ja pliiatsi, kui salmid keset kõndimist pähe tulvavad. Suurest loomepuhangust annab märku seegi, et kui olin enda meelest raamatujagu salme kokku saanud ning saatsin need toimetajale, siis selle paari nädala jooksul, mil tema neid läbi vaatas, olin mina 20 ilmumiskõlblikku luuletust veel juurde kirjutanud. Sahtlisse jäävatest rääkimata. Paarkümmend salmi selles teoses on ka mu varasemad kirjutised, seda peamiselt valu teemal.
Suurem osa luuletustest on veidral kombel alguse saanud sõnamängudest või suvaliselt pähe turgatanud riimidest. Nende taha haagib end omakorda luuletuse mõte, millest tõuseb seejärel emotsioon. Ei ole nii, et kõigepealt tuleb suur armumine või viha, mille siis salmideks vormin. Vahel harva juhtub muidugi ka seda, et kogen ise mõnd tunnet või näen kedagi teist mingit emotsiooni läbi elamas ning sellest sünnivad luuleread. Mõnikord olen tajunud, et esimeste riimide pähe kerkimisel kujuneb minus kiiresti arvamus, kuidas sama luuletus peaks lõppema, kuid kui olen suurema osa valmis kirjutanud, saan aru, et tahan selle hoopis teises, tavaliselt positiivsemas suunas käänata.
Minu luuletused räägivad peamiselt armastusest, valust, loodusest ja isiklikest mõtisklustest, väärtushinnangutest ja uskumustest. Seepärast olen teose neljaks erinevaks osaks jaganud. Usun, et nendes 147 luuletuses leiab iga lugeja midagi, millega samastuda või mille üle arutleda. Omal moel võib mu loomingut kui luulevormis eneseabiõpikut võtta - meil kõigil on vahel vaja oma tunnetega rahus toime tulla ning iseendast või teistest eluga edasi minekuks paremini aru saada. Neid võimalusi pakuvadki minu luuletused. Kõigi nelja osa juurde joonistas mu 13-aastane tütar Anu Valner kaunid sümbolid, mis iseloomustavad minu silmis antud teemasid kõige kõnekamalt.
"Elu(luu)le
"Valu(luu)le"
"Looduse(luu)le"
"Armastuse(luu)le"
Olen südamest tänulik nii Anule, oma toimetajale kui ka küljendajale nende pingutuste ja kannatlikkuse eest minu soovide täitmisel ning muidugi igale hooandjale, kes aitab mul selle unistuse täitumiseni jõuda!