Rõvedalt palav on, asfalt on katki, tänava äär punetab mingi kahtlase olluse all ja punakas paistab ka tolmust ja kuumusest virvendav troopikaõhk. Esimesena torkavad silma naeratused. Ilus ja armas, eks. Armas võib-olla küll, "ilus" ma pigem ei ütleks. Ka inimeste hambad on sama punased nagu eelpool mainitud kõnniteeäär ja põsed punnitavad. Kogu see kupatus – suus olev punane, maha sülitatud punane ja taimemassi täis punnis põsed – on kohaliku legaalse "narko" ehk beetlipähkli tulemus.
Lennuk jõudis planeeritust 30 minutit varem kohale ning esimese hooga ei paista kedagi, kes mulle võiks vastu tulnud olla. "Äkki unustasid ära ja ega ma ju täpselt ei tea ka, kes mulle vastu tuleb, veel vähem tunneks ma ta ära", mõtlen.
Äratundmisel loodan sellele, et mind kui veidi kohmetult käituvat ja ennast võõralt tundvat noormeest on ehk selles natuke roostes ning pigem töökoda meenutavas plekk-angaaris lihtne märgata. Lennujaam koosneb pikast asfaldijupist, mis lõppeb lahesopis ja mille kõrval laiutavad kaks plekist angaari, ühel suur punane kiri "Air Niugini" koos paradiisilinnu joonistusega ja teisel lihtne kiri "Travel Air". Mõned uksed avanevad isegi liugustena ja puha. See pole tegelikult praegu eriti tähtis. Hetkel on oluline, et keegi ei näe sedamoodi välja, et ootaks mind.
Võtan seljakoti ja proovin vaadata lennujaama nurga taha - äkki on seal mingi parkla moodi värk ja minu tulevased sõbrad. Üks lennukis olnud tüüp aga peatab mu: “Ole pigem siin, linn ei ole enam nii turvaline nagu vanasti”. Mõtlen, et ma ei tea, kuidas vanasti oli, ma siin ju esimest korda.
Kes meist ei oleks unistanud kaugetest maadest ning tahtnud kogeda midagi täiesti enneolematut. Süüa putukaid ja hingata sisse pidurite kärsahaisu. Tunda kaanide uitamist säärel ning kõlkuda džunglis kraana otsas maa ja taeva vahel.
Okei, ilmselt vähesed, aga ega see ei olegi tingimata kõigile vajalik. Suuresti saab selle kogemuse kätte ka... näiteks raamatut lugedes. Oleks vaid inimesi, kes neid raamatuid kirjutaks, eks. Ja kõike seda siis omal nahal enne läbi kogeks ja Sulle turvaliselt vahendaks. Oleks keegi, kes Sind võrkkiiges külma limpsi või novembrilaupäeval kamina ees kiiktoolil sooja tee kõrvale korraks rändama viiks.
Mina võin see tüüp olla küll. Iga kell.
Esimene osa on valmis ehk ühe sellise pulli kogemuse olen ma juba endale hankinud ning oma seiklused ka kirja pannud.
Nimelt elasin ma 5 kuud sellises hullus (heas mõttes) paigas nagu seda on Paapua Uus-Guinea. Nendest kaks kuud mitte vabatahtlikult. See paik maamunal elab omadega täiesti teises ilmas kui meie siin Eestis. Veetsin seal aega kohalikega kiviaja kombel bioloogilisi välitöid tehes, nende moodi elades ja ahmides sisse täiesti teist kultuuri. Kogu see ainulaadne loodus kaasuaride ja vallabidega ning erakordne kultuur nõidumiste ja uskumustega viis mind kokku väga eriilmeliste ja lahedate juhtumistega, mida sooviksin väga Sinuga jagada. Raamatusse tuli pigem action'it kui looduskirjeldusi ning ehk ajab mõni koht ka mõnusalt muigama.
Teine osa ehk raamatu väljaandmine on veel pooleli ning selleks oleks mul hädasti vaja Sinu toetust.
Nagu ülevalt juba lugeda võisite on vaja tekstiga natukene tööd teha. Nii sisuliselt kui ka keeleliselt. Samuti oleks vaja raamatule vorpida enneolematult cool välimus ning muidugi see ka trükipressi alla anda.
Selle jaoks ma Sinult hooandmist soovingi.
Selle küsitud summa eest saab valmistada 200 raamatut. Kui toetust koguneb rohkem kui kirjas, siis ülejäänud summa eest trükin neid nii palju juurde kui võimalik.
Raamat ise saab valmis sel juhul detsembrikuus ning siis toimuvad ka raamatuesitlused.
* Raamatuesitlused toimuvad Tallinnas (Tartus/Pärnus kokkuleppel hooandjatega).
** Ürituse aeg on mõlema osapoole kokkuleppel ning toimub Eestis
*** DJ setis mängin oma reisidest inspiratsiooni saanud lugusid, enamasti Folktronicat ja Afro muusikat. SIIN mõned mixtaped tuvumiseks.
(Projekti tunnuspilt pole tulevase raamatu esikaas)
