“Ma olen paks!”
Mitu korda oled seda lauset kuulnud? Mitu korda ise öelnud? Mis tunne see tegelikult on?
Keegi ei ütle “Ma olen paks!” lihtsalt niisama. Selle lause taga on alati midagi katkist. Sageli on selleks normaalse, intelligentse inimese ülitundlik sotsiaalne närv, mis tajub liigset survet teistele meeldida ja sel eesmärgil teatud moel välja näha.
Meid ümbritsevad pidevalt õpetused, kuidas alla võtta. Ja pildid ühtmoodi kehadest, mis teistsugused kehad valeks kuulutavad. Ja nii me veedamegi oma päevi “õige” keha poole püüeldes — trenn, toit, salatrikid, imenipid. Keerutame peegli ees ja otsime riideid, mis “valed” vormid varjaks. Katsetame poose, et “õigem” välja näha. Sest see peaks meid õnnelikuks tegema. “Õige” kehaga oleksime rõõmsad, edukad ja armastatud. Kuid tegelikkuses, oma keha pidevalt kritiseerides ja “valeks” tunnistades me vaid hävitame iseend tükk-haaval, vabatahtlikult. Me lammutame oma Mina, lõigume selle pisikesteks tükkideks ja lahustame need oma ettekujutuses “õigest”.
Just sellest räägibki lavastus “Ma olen paks!”. See on isiklik lugu sellest, kui katki võib olla üks terve inimene. Naine või mees, noor või vana, XS või XL.
https://www.facebook.com/maolenpaks
See lavastus sündis suurest sisemisest vajadusest ja valmis heasüdamlike inimeste abiga. Hooandjad, näiteks, aitasid maksta saali rendi. T-Teater laenas prožektorid, Siim tuli pilte tegema, Feministeerium võttis sõnasabast kinni ja aitas uudist levitada. Nii saimegi oma loo lavale ja paljudel inimestel oli sellest kasu. Neil oli lõbus, neil oli kurb, neil oli hoitud, neil oli mõistetud olla. Ja meie ...
... olime oma väikeses armsas joogasaalis koos oma publikuga väga õnnelikud!
Aitäh kõigile, kes õla alla panid!
