Tallinna Kesklinna Lastepolikliiniku uksed käivad küll kinni ja lahti, kuid on lapsevankri või ratastooliga väga raskelt läbitavad. Üksinda lapsega arsti juurde minnes tuleb juba ette arvestada sellega, et sa ukse vahele kinni jääd, sest ühe käega on vaja lahti hoida ust ning teisega lükata lapsevankrit. Ratastoolidega on olukord veelgi hullem. Miks tuli mõte uksed ära vahetada? Tegelikult otsisime me Kapitali saatega projekti, mida saaks Hooandja keskkonnas katsetada, kuna parasjagu oli ettevalmistamisel ühisrahastamist puudutav saade. Iseenda äriprojektile oleks olnud imelik raha küsida, küll sobis meile aga mõni kodanikualgatuse projekt, millest kasu saavad paljud. Ja õnneks oli Hooandja sel hetkel just laiendanud oma ampluaad. Jäi vaid leida see õige mõte! Ühel päeval aga läks saatejuht Kaileen taaskord oma lapsega polikliinikusse ja jäi äkki mõtlema: Kas tõesti on ta nende ustega jamanud väikeste pausidega juba vähemalt kaheksa aastat? Ja arvutused osutusid õigeks – peaaegu kümne aastaga pole ustest sisenemine inimlikumaks muutunud! Peaaegu sekundiga oli Lastepolikliiniku juhtkond mõttega nõus, sama vähe aega kulus Lastekaitse Liidul, et sellele jah-sõna öelda. Nüüd me siin oleme ja ootame Teie panust selleks, et emadel ja isadel, vanaemadel ja vanaisadel ning lastel endil oleks võimalik ilma suurema pusklemiseta uksest sisse saada. Uued uksed on iseavanevad ja töötavad fotosilmaga ehk siis need lähevad lahti nagu need uksed, millega me supermarketites harjunud oleme. Meil kõigil on võimalik need uksed avada!