Tere Hooandja, tere, sõbrad ja sõprade sõbrad, kes te kõik hooandjad olete või selleks saate!
Olen Mari, lasteaiaõpetaja siin Viljandi külje all ja loodan teie heatahtlikule toetusele. Tahan nimelt kevadel lõpuks ometi avaldada oma luulekogumiku pealkirjaga „Meeleparanduse põik“ ja teie abiga katta raamatu trükikulud. Raamatu vahetekstidele on kunstnik-jutuvestja Piret Kukk joonistanud kaunid pildid.
Paljud mu luuletused on siin ja seal ilmunud, näiteks Loomingus, Poognas, Tähekeses, mitmes kogumikus, Betti Alveri omaloomingu konkursil, aga tahaksin, et paremik mu luuletustest oleks korralikult köidetud korralike kaante vahel. Tänaseni on alles algklassides kirjutatud luulevihik, mis on mu kallis reliikvia. Mu lasteluuletused on trükitud raamatus “Küllap sirgun“. Mitmed luuletused on saanud Bonzo, Tajo Kadajase, Juhan Trumpi, Jyri ja veel mõne muusiku poolt lauluks. 
Et kuidas ja miks ma luuletan? Vahel öeldakse „Küll sa ikka luuletad!“ taibates, et jutukaaslane ehk meelevallatus tujus ja lisab oma loole kõvasti värvi. Tundes meelehärmi või meeleliigutust, olles meeleheitlikus- või sõgedas tujus, sünnib minugi luule. Ehkki meie eesti keel on nii kaunikõlaline ja rikas, juhtub mul otseütlemise asemel tihti, et ainsa õige kõlaga sõna leidmine mõne tundevarjundi kirjeldamiseks kestab painavalt kaua. Nõnda peab hing ikka enne võpatama, haiget saades või armastades, märgates esimest kevadist leherohelist või pagedes ainult iseendale teada oleva tuule ja tormi eest. Nendest sõnadest saabki minu eikellegimaa, minu pelgupaik, minu meeleparanduse põik.
