Rõõmurohket uut aastat, hea hooandja!
Minu esimene lasteraamat viib lugeja Nurrulandi.
Nurruland on kasside maa, kus toimetavad Pahanduste Paula, kassikaksikud Kriips ja Triibik, korrapidaja Kriuks, rotibande ninamees Ruff, Õhtune Õnneämblik, kärbes Pirr ja paljud teised toredad tegelased.
Midagi on alati avastada, õppida, kaitsta ja üle nuusutada. Kui vahel juhtubki nii, et sinu küljes ripub palju pahandusi ja sa ei suuda nende alt iseennast üles leida, siis ära heida meelt. Pahanduste Paula just selline ongi, aga lõpuks päästab just tema Nurrulandi.
Stsenograaf ja teatrikunstnik Kristel Maamägi arvab kõnealusest raamatust nii:
"Nurrulandi lood" on seikluslikud juhtumised kireva seltskonnaga
fantaasiaküllases maailmas, kuhu kuuluvad lisaks kassidele ka rotid,
kirjatähed, pilved, kaarnad ja paljud teised põnevad olendid.
"Nurrulandi" maailm on täis värve, headust ja helgust, kuid vahel
juhtub isegi seal midagi natuke jubedat. Selle pärast ei maksa aga
muretseda, sest "Nurrulandi" nutikad ja vaprad elanikud leiavad
lahenduse ka kõige suurematele raskustele ja näitavad lugejalegi, et
igale isegi võimatuna näivale olukorrale leidub alati lahendus!
Nurrulandi lood on muinasjutuline raamat 6-12-aastastele lastele, mis jõuab lugejani 2017. aasta sügisel.
Hoogu juurde on vaja raamatu toimetamiseks, illustreerimiseks, kujundamiseks ja levitamiseks.
Lõik raamatust:
Tagasitulek
Mööda mitmevärvilist vikerkaart astus pruunivöödiline kass. Ta astus rahulikult kassilikul graatsilisel sammul. Tema käppadel oli veidi värvilist vikerkaaretolmu ja üle õla visatud paun tundus üsna raske. Ta oli tulnud pika tee. Lõpuks hakkasid eemalt paistma kauge maa piirjooned ja vikerkaar kassi käppade all naaldus rohelisele aasale. Kass hüppas vikerkaarelt aasale ja hüüdis endale: „Tere tulemast Nurrulandi!” Ta oli jõudnud koju.
Pahanduste-Paula, aga just nii seda kassi tema igasuguste eksimuste pärast kutsuti, kiirustas pikkade sammudega oma hiireauto juurde. Patsutas seda sõbralikult, ja juba nad vurasidki kodu poole.
Paula kihutas oma hiireautoga mööda eksootiliste juurviljade põllust, mille kõrval kõrgus tuhandepealine päevalillesalu. Heitnud põgusa pilgu päevalillede vahelt paistvale punase viilkatusega majale ja veendunud, et ka vikerkaaremaja on omal kohal alles, suundus ta Nurrulandi peatänavale. Ta sihtis igatseval pilgul Mathilda kohvikuaia kooreautomaate ja võitles kiusatusega sealsamas põgus peatus teha. Rosinasilmsete hiirepirukate lõhn kõditas sõõrmeid, ent ta pööras siiski punaste katustega majakeste kõrvalteele ning seejärel küll paremale ja siis jälle vasakule pöörates peatus lõpuks neist ühe ees. Tema äraolekul ei olnud midagi muutunud.
Paula viipas lõbusalt naabri Kiisa-Lotale ja tema kaksikutele Kriipsule ja Triibikule ning astus oma aia varjus puhkava majakese väravast sisse. Kiisa-Lota ohkas raskelt, vangutas pead ja jäi mõtlikult oma kaksikuid silmitsema. Kaksikud seevastu viskasid rõõmust mitu kukerpalli ja lehvitasid Paula kaugenevale sabaotsale lootusrikkalt järele.
Paula lonkis tiiru aias, kontrollis kõikvõimalike kirjuõieliste ja lopsakaleheliste taimede seisukorda. Astus siis tuppa, viskas koti tugitoolile ja õngitses selle sügavusest värviliste piltidega raamatu.
„Kui ma nüüd ka lugeda oskaksin, siis oleks kogu lugu ainult käpaulatuses,” ohkas ta ja lehitses unistavalt raamatut.
