Legendarne tõlkija ja kirjastaja Krista Kaer on öelnud: kirjanikud peaksid rohkem ühiskondlikel teemadel sõna võtma. Raamat "Magushapu" ongi ühiskonnakriitiline sõnavõtt. Terav mustvalge, kuid lootusrikas pilk tänapäeva Eesti elule läbi noore koka silmade. Ja see vend ei anna kunagi alla.

Mina olen Sverre. Mida rohkem olen maailma kohta teada saanud, seda rohkem tunnen, kui vähe ma tegelikult tean. Mida rohkem on seoseid ja mida sügavamalt teemadesse kaevuda, seda huvitavamaks ja inspireerivamaks maailm muutub. Kuid George Orwell on öelnud oma essees "Miks ma kirjutan", et alguses kirjutavad inimesed raamatuid puhtast egoismist, soovist paista targana. Targemaks muutudes kirjutavad nad esteetilisest entusiasmist, tundes, et oskavad sõnu õigesti paigutada ja maailma ilu kirjeldada. Veel kõrgemale tõusevad need kirjutajad, kes kirjutavad ajaloolisest impulsist, soovist näha asju sellistena, nagu nad on, tahavad leida õigeid fakte ja talletada neid teiste jaoks. Ning tõelisse tippu jõuavad kirjutajad, kelle tekstil on poliitiline siht kõige laiemas tähenduses, soov panna oma tekstiga maailm liikuma mingis suunas, muuta teiste inimeste ettekujutust ühiskonnast, mille poole nad peaksid püüdlema.

Eestis toimuvad protsessid puudutavad mind sügavalt. Nendest peab kirjutama. Meie ühiskonnas toimuvad pidevalt muutused, mille mõju on väga sügav ja pikaajaline. Püüdsin need suured muutused läbi nn väikese inimese silmade paberile talletada, neile nähtamatutele kangelastele kasvõi korraks hääle anda. Kui maailma valitsevad rahatargad, siis millised võimalused jäävad teistele? Neile, kes töötavad kätega ja kelleta maailm läbi ei saa.

Kõik raamatus kirjapandu on päriselt sündinud. Punkti võib iga lugeja tekstis panna just sinna, kus see tema arvates olla võiks.

1. kampaaniaeesmärk – koguda vähemalt 1000 eurot
Sellise toetuse korral saab tasuda raamatu suurepärase kujundaja Tiina Ubari ja karmi, aga heasüdamliku toimetaja Anu Jõgi töö eest. Sellest, kui tähtis on hea kujundaja ja hea toimetaja, saab aru alles siis, kui sinu kätte satub halvasti toimetatud ja kehvalt kujundatud raamat. Hea toimetaja teeb sõna täpseks ja laused veatuks. Hea kujundaja avab lugeja peas fantaasiapiltide võlumaailma ukse. Tunnustame neid hea töö eest.

2. kampaaniaeesmärk – koguda vähemalt 1500 eurot
Sellise toetuse korral saab tasuda suurema osa raamatu väljaandmise kuludest. Autori kanda jääb rõõm saata toetajatele välja kingitused.

3. kampaaniaeesmärk – koguda vähemalt 2000 eurot
Sellise toetuse korral on kõik raamatu väljaandmise ja levitamise kulud kantud. Autor saab oma tasu raamatu müügist. See tundub mulle aus diil.
 

Raamatu autori varem avaldatud tekstid:
2003 "Armastus kui alkohol"
2011 "Ristteel"
2013 "Tõeline sodiaagimärkide seletaja"
2014 "Euroopa tsiklisadulast"
2018"Motosõidu ABC. Tee täiusliku sõiduoskuseni"
2022 "Risti vägi"

*

Elasin ahjuküttega puumajas, mis tudises aastakümnete raskuse all, pool kogu kremplist, neli korterit, oli kunagi, kui agulite puuvoodriga majad veel midagi ei maksnud, ära ostnud keegi soomlane, keskmine soomlane oli siis, kui Eestisse kapitalism saabus, vägev tegija, mark oli kõva valuuta, suvalisi Kuusamo kutte kanti Viru hotellis kümne marga eest kätel, nüüd olid vaeste Soome Villede ajad läbi, eestlased olid samuti rikkaks saanud, me suutsime juba ise vanu valgeid paksu rahataskuga punnkõhte ja lõbujanuseid kortsus tille Goasse või Pattaya peatänava gogo-baaridesse eksportida.
Tollal, kui somm korterid ostis, siis räägiti, et ainult need majad jäävad alles, kõik muu lükatakse buldooseriga maatasa, kohe mereni välja on vinge vaade, kõik kohad istutatakse puid täis, tehakse hiiglama suur park mingite skulptuuridega, rennides hakkavad ringi vihisema rulade ja põlvekaitsmetega djuudid ja see vihin jääb ainsaks kõvemaks hääleks ümbruskonnas. Pealinnas mere ääres tehakse park, nii lolli juttu ei uskunud isegi pensionäride ühendus Hõbelõng, pealinnas ehitatakse mere äärde elumajadest uus pankrannik, majade vahele tuleb kuuerealine magistraal, nii et vihinat saab seal olema igasugust, ehitab see, kes ilma vahele jäämata kõige suurema rulli linnavalitsuse ukse alt sisse veeretab, soomlase maja ja mere vahele oli ammu planeeritud hirmkallis kvartal, mis kavatseti täis tuupida IT-miljonäre, somm elas oma sinises pilvekeses.

*

Seda peakokka kuulates sumasid sa justkui ise põlvini Põhja-Friisi ranna­mudas, korjasid mere­karpe, mugisid Moseli riislingu juurde värskeid austreid, ajasid vitsaga taga rasvaseid sigu Prantsusmaa külakestes, ta jutustas talupidajatest, farmeritest, kes sigadelt andeks palusid, enne kui neist singi tegid, sa peaaegu tundsid suus bayonne´i maitset, kui ta rääkis, istusid sa kui mõne Donostia restorani köögis, maitsesid espelette´i pipraga tapa­seid, lasid hea maitsta tomati­kastmes merluusidel, kõikusid Tai kalurite kitsukestes paatides, olid purjus Kuuba rummist ja samba­rütmis keerlevatest mulati­tagumikest, ta nõidus su jutuga ära nagu Fred Jüssi, oli muinasjutuvestja, kurb oli vaadata, kuidas ta elujõudu kaotas, iga korraga kõhetumaks muutus, tsüklisse kukkus, võimetumaks jäi, temast sai väike värisev vennike, noor vana­inimene, hale vari hiilge­aegadest, oli kahju, et sa teda kõrghetkedel ei näinud, selliste kokkadega peab koos töötama, kuni nad on veel elus, sest nendega koos sureb üks maailm, hukkub ääretu ookean... ja nüüd oligi ta surnud.

*

Roheline tramm viis mu töövestlusele, nädala jooksul pidin naha Soome maksuametisse vedama, läksin ja lasin end ära tembeldada, ametnik vaatas mind hindavalt nagu odavat IKEA mööbli­eset, mis ei sobi hästi tema Ålandil Sandvikeni ääres asuvasse suvilasse, ometi kiitis ta mu päevitamata naha heaks, kõigist selle päeva järje­korras seisjatest meenutasin mina talle kõige enam inimest, kes võiks saunast ja murdmaasuusatamisest lugu pidada, ülejäänud olid lumega varem kokku puutunud ainult teleka vahendusel.

*

Kodumaale oli toodud esimesed Michelini tähed, aga ma ei uskunud enam tähtedesse, tähearmastajad lasid end lõbustada, kuni tüdinesid, panid linnukese “käidud” lahtrisse, istusid äri­klassi, lennutasid-keerutasid end Perthi, Islandile, Titicaca kaldale, Los Angelese restodesse, Patta­­yasse, Katmandusse, Saskatooni, Biber­wieri, Bangkokki, Vitoria-Gazteisi, Douro viinamarjaküngastele, neid ei huvitanud, mida nad sõid, kõik oli läbi proovitud – krokodill, kaamel, fugu, jaanalind, kõik oma kontole kirja pandud, fotoks tehtud, asitõendina üles riputatud, nad said vardasse vinnata järje­kordse Michelini trofee, foto nende ette tassitud fooliumisse keeratud labidakesest BBQ ribidega, veiniklaasis serveeritud pastast, Picasso, Gauguini ja Dalí tasemel kastme­triipude rägast laava­kivil...
 

Raamat ilmub septembris ja autor annab endast parima, et hiljemalt oktoobri alguseks on kõik toetajad oma kingitused kätte saanud.