Luulefotokogu "Valgus" on mõttepildi- ja kinkeraamat talviseks ajaks. Jääservade labürindist, läbi vete, rohu- ja puujuurte kasvame tüvedeks, ulatume valguseni, kasvame ööni välja ja saame maandatud. Fotod raamatus on kui peegeldus luuletustele - vahel otsesem, vahel täiesti kõverpeegel või hoopis lääts kuhugi mujale.
Teated puuduvad
Kampaania autor
Kalle Toom
"Valgus" sünnib kahe looja koostöös.
Kadi Kivilo ehk Tähemõrsja:
Olen luuletustega tegelenud kogu oma teadliku elu. Alates Ellen Niidust ja Eno Rauast mu 5-aastase lugejahakatise veerimiskursusel. Proovisin ise järgi teha, kuidas kukk läks rikki ja rukkis rääkis rukkirääk. Juhan Liivi nimeline Alatskivi keskkool andis tubli annuse ühe tuntud eesti autori tekste. Lisandusid veel mõned. Õppisin neid pähe, lugesin etlusvõistlustel. Ülikoolis tutvusin kirjandust õppides veel mõne eesti autori loominguga. Neid oli päris mitu. Nüüd on nii, et loetud, kirjutatud ja esitatud tekste tuleb aina juurde. Omasid ja muid. Juba mitu aastat vean Alatskivi kandis sündmust “Luulelaotus”, kus tutvustan ja kommenteerin värsket eesti luulet. Minu enda tekste on ilmunud Värskes Rõhus, Müürilehes ja Loomingus. Ootan, et ilmuks “Valgus”.
Kalle Toom ehk Tungalpilt:
Lapsena sirvisin tihti Stodomi fotoraamatut "Läbi linna". Ei teagi miks, see pole ju lasteraamat. Võib-olla põhjusel, et kõik muu oli juba loetud-vaadatud, võib-olla see lihtsalt võlus. Kuid fotograafia sisse ma ei sattunud. Kuid vaatasin ja märkasin ikka ning jäädvustamise soov muudkui kasvas. Kuni oligi ühel hetkel mul käes Smena. Sealt kulus veel palju-palju aega, kuni hakkasin aru saama, kuidas pilt luuakse. Nüüd tean, et foto on nähtavaks muudetud tunne. Seda püüdes hulgungi õuel, põllul, metsas ja rabas ning laekad saavad täis visuaali valatud emotsioone, mis nüüd tahavad valguse kätte.
Ootan minagi "Valgust". Hiiglama põnev on näha, kuidas sõna jõud tõuseb, peegeldub, väändub ja kandub edasi pildis. Nagu ikka - iga lugeja loeb luuletust erinevalt ja iga vaataja näeb erinevat fotot.