Kõik algas sellest kui ühel päeval avasin oma vanavanaisa päeviku, see pärineb 1941. aastast. 
 

Lugesin ja lugesin ja lugesin, oleks tahtnud veel lugeda aga ühel hetkel oli see otsas, viimane kui lehekülg oli loetud. Ma polnud kunagi nii palju korraga lugenud ja peale lugemist olin ma just kui laetud emotsioonidest ja ühe suure kogemuse võrra rikkam. Just sel hetkel taipasin ma oma peas et lausa patt oleks seda kirjatükki ainult endale hoida.