Nagu iga eestlane tahtis kolme väikelapse ema Anne oma lapsi maast-madalast Eesti rahvuslikus kultuuriruumis harida, seega soetas kalli raha eest oma kahele tüdrukule villased Eesti rahvusmustrites seelikud.

Rohkemaks raha ei jätkunud, kuna seelikudki olid kallid ja neist kasvavad lapsed ju kiirelt välja.

Kurbusega pidi Anne tõdema, et selga lubasid lapsed neid villaseid seelikuid panna haruharva ja ka siis läbi suure nutu. Põhipõhjused vastumeelsuseks oli mugavus. „Kratsib“, ütles vanem tütar ja jäi sellele kindlaks. „Ma ei saa jalgrattaga sõita“, ütles noorem ja tiris seeliku ruttu seljast ära. Vaid siis kui külastati perega Kihnu rahvamuuseumi ja kõigil esinejatel rahvariided seljas olid, lubasid tüdrukud ka endale kratsivad seelikud selga tõmmata.

Poisiga olid lood pisut kergemad – kuigi ka tema arvates villane vest särgi peal torgib, sai siiski määravaks tõsiasi, et suvepäeval villase vestiga õues rahmeldades hakkas meeletult palav. Siis kooriti end lausa pesuväele ja ilusatest riietes midagi selga ei jäetud.

Seega hakkas ema Anne otsima alternatiive. Ühel kuumal suvepäeval mindi külla Anne lapsepõlvesõbrannale Nellele, kellele muret ka kurdeti. Nelle oli õnneks ka kohe valmis mure lahendamisel abiks olema. Edasi kulges paar aastat arutelusi, testimist, joonistamist, reisimist ja palju visandeid, e-kirju, kokkusaamisi ning ka lastega peetud sirgjoonelisi läbirääkimisi.

Anne ja Nelle ühistöö tulemusena valmisid 100% puuvillast ja väga lastesõbraliku digitrükiga imepehmed ning säravate värvidega vastupidavad (nii kasutusele kui pesule) lasteriided, mis on inspireeritud Eesti rahvariietest.

Sedasi sündiski Eesti loomemaastikule uus lasteriiete bränd Dukiboo, mis ei tähenda muud kui tagurpidi „ööbikud“ ilma täpitähtedeta. Eesti lapsed on ju lauluööbiklapsed ;)