Kas sa teadsid, et siis, kui mõnda raamatusse pole keegi kaua aega sisse vaadanud, lähevad nende raamatute tähed jalutama? Nad käivad üksteisel külas, jutustavad uusi lugusid senitundmatuis keeltes ning koostavad ühiselt suurt Tarbetute Tarkuste Entsüklopeediat.

Aga niipea, kui sa tolle tolmunud köite kaaned lahti lööd, on tähed silmapilkselt tagasi. Esialgu võib nende järjekord pisut sassis olla – eks püüa ise miljoni kaaslase seas ühe hetkega õige paik leida! Aga ole mureta, sedamööda, kuidas lugemisjärg edeneb, nihkuvad ka tähed kohtadele…

Mis siis ikkagi saab raamatutest, mida enam ei vajata? Vastupidiselt inimlikele suurkujudele, kellest säilivad pigem sõnad (või noodid, valemid, värvilaigud riigipiirid kaartidel) ning vaid mõnest üksikust ärakuivatatud kest, on raamatutega pahatihti teine lugu — sõnad on unustatud, kuid kehad…need säilivad. Kogunevad, kuhjuvad, katavad seinu ja kattuvad tolmuga. Gutenbergi galaktika on paisunud, paisunud ja jõudnud oma suurimate võimalike piirideni. Raamatud hakkavad serva pealt alla pudenema sedamööda, kuidas nende alt riiuleid ära tõmmatakse. Üleliigsed raamatud jahvatatakse pudiks ning nendest saavad need restikesed, mille peale bensiinijaamas pistetakse kohvitops ja kabanoss.

Raamatutuppa “Fahrenheit 451º” on leidnud tee Lenin ja lapsed, Cartland koos karburaatoriga ning kõik pruunid, punased ja mustad ENE-d. Sajanditagune saksa romaan oma pudenevas nahkköites jagab riiulit mootorsae Družba kasutusjuhendiga… Jah, see ongi absurd, eklektika ja oikumeeni äär. Siin saab sirvida kadunud maailma tolmuseid tunnistajad ja kõigi nende küsimuste üle mõtiskleda. Mõne lemmiku võib ka kaasa soetada, kui selleks soovi on. Lisaks tasub teha juttu raamatutoa fantastiliste vabatahtlikega ja küsida neilt näiteks laste lugemishommikute või muude sündmuste kohta. Või mille iganes muu — nemad on lugenud läbi kõik raamatud.